SUVE VIIMANE PÄEV

Tsistern hoovi peal oli roostekarva, mätas servade alt turritamas. Oma kujult meenutas ta õhulaeva, sellist, mille pilti kord vanaema meile väga vanast raamatust näitas. Või allveelaeva – kunagi kõlas raadiost kuuldemäng, kus allveelaevnikud sattusid vaenlase tagalasse ning nad pidid kõik väga, väga tasa olema, et neid ei avastaks. Vanaisa ütles, et allveelaev on nagu õhulaev, ainult vee all.

Aastatepikkusest vajumisest hoolimata kõrgus ta üle marjapõõsaste. Need olid praeguseks kuivanud, oksad maa poole sorgus.  Väiksena proovisime igatepidi selle otsa ronida, ent isegi teineteist kukile võttes ei läinud meil sellega õnneks. Tihtilugu kukkus keegi põlved marraskile või kraapis küünarnuki ära. Vanaema ütles ükskord, et tal kukub süda saapasäärest välja, kui me seal ronimist ei lõpeta. Kuigi vanaema kandis ainult kalosse, leppisime omakeskis kokku, et tema nähes me rohkem ei roni.

Tsisterni katuselt turritas välja üks toru. Meile meeldis mõtelda, et see on periskoop. Vahel rääkisime vanaisale, et ta võiks tsisterni pooleks lõigata, või teha sellesse vähemalt akna- ja ukseaugud, et saaksime endalegi allveelaeva – nagu raadios! Siis läks muidu lõbusa vanaisa nägu tõsiseks, hääl rangeks. Tihti jõi ta neil õhtutel viina. Kui me sellest kord aru saime, ei nõudnud me enam allveelaeva.

Väga palavatel päevadel naaldus sellest eriskummalist haisu. Vanaisa ütles, et tsisterni sees hoiti kunagi masuuti, sellepärast haisebki, ja et masuut on selline asi, mis naftast alles jääb. Et vene ajal oli hästi palju masuuti, aga nüüd, uuel ajal, seda väga lihtne saada ei ole. Neil päevadel käisime õdede-vendadega jõe ääres või sõitsime ratastega küla peale. Seal oli üks tüdruk, kes oskas hästi joonistada. Ta meeldis mulle väga. Vahel ostsin ma talle oma taskuraha eest jäätist, aga mingil põhjusel sõime seda alati koos. Nendel kentsakatel öödel, mil ma tulevikule ei mõtle, mõtlen ma temast, sellest jäätisest ning kruusateest, mis ta maja juurde viis. Minevikku katab tihtilugu kiht kulda, mida tol hetkel, kohal olles, katsuda ei saa. Justnagu oleks hargnevaid teid olnud rohkem, lootust hulgim. Mis oleks võinud olla hõivab vahel rohkemgi kui see, mis tegelikult on.

Palju-palju aastaid hiljem, kui olime juba õdede-vendadega suureks kasvanud ning tsisterni ammuilma unustanud, hakkas vanaisa haisema. Omandas selle kopitanud lõhna, mis tuleb lähedale ühes minekuga. Miskipärast meenutas see masuuti. Neil aastail, mil see tema igast liigutusest naaldus, täitis õhku ning tegi hingamise raskeks, me õdede-vendadega enam jõe ääres ei käinud. Lõpuks täitis see kõik ruumid, ilma, et vanaisa oleks pidanud ühtegi liigutust tegema. Siis oligi minek. Varsti läks vanaema ka.

Suve viimasel päeval, pärast kõiki neid aastaid, seisan ma jälle ses hoovis. Tsistern on veidi enam vajunud, roostetand. Justnagu see puidust sara, kus kõik need suved sai oldud, kus vanaisa vahel viina võttis, vanaema telekat vaatas. Mis ripakil, see ära – mis ära, on ripakil. Kaugused teevad oma töö, peitugu need meetrites, sekundites või mõistmatuses. Võib-olla polekski kõik need suved mul nõnda eredalt meelde tulnud, kui täna ei oleks nii tavatult palav; kui see kuradi tsistern ei haiseks.

Rehe all peaks olema üks prussidest kokkuklopsitud redel. Mõne sammu pärast ongi – ämblikuvõrkude, iidvana tolmu ning mädanend puitkarkasside vahel. Võtan selle kaenlasse ning lähen hoovile. Siin ei ole varsti enam midagi. Krunt on müügis, selle eest ei saa eriliselt palju, ainult kaela pealt ära. Järgmine omanik lükkab siin ilmselt kõik pikali, vähemalt mina teeksin nii. Sestap ongi viimane aeg tsisterni otsa ronida, teha seda, milleks varem polnud võimalust.

Redel väriseb veidi. Tsistern on pealt kulunum kui servadelt. Siin on luuk, selle toru kõrval, mida me periskoobiks pidasime. Ta on terve selle aja siin olnud. Astun tsisternile, see kannatab. Vaatan end ümbritsevat kõdu, nii kaugele kui pilk ulatub. Hais matab hinge. Siis ma kükitan, kangutan luugi kallal, ta paneb vastu, ent mitte lõpuni – see raksatab lahti ning mu silmad on vett täis, see hais…

See ei ole masuut. Tsisternis on kaks paari lagunenud dresse, ilma peata, tähendab, kaks surnukeha, ilma peata, dressides. Ma usun, et ma ei tee kellelegi liiga, kui pakun, et nad on üheksakümnendate keskpaigas kadunuks jäänud. Luud paistavad roiskunud lihade vahelt, tsisterni põhja katab mingisugune löga, vaglad ei ole oma tööd ära teinud, ma oksendan ning kukun tsisterni pealt alla, mätta kõrvale.

Kõik need aastad. Kui käega katsutav see oli, kui tühine, kord avastatult. Ei, see ei ole avastus – see on mälu, meenutus sellest, kuidas vanaisa ei tahtnud meile allveelaeva teha, kuidas ta tõsiseks muutus ning viina jõi. Laevnikud sattusid vaenlase tagalasse ning ei olnud väga, väga tasa. Paljugi jääb kadunuks – paratamatult sureb see, mida ei leita.

Kõik, mis oleks võinud olla, selle asemel, mis on.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *