suhteliselt vaene

nagu prunt oleks ees, tead. kümme aastat läks aega, et suureks saada. i’m 36 years old and i’m just now becoming my parents’ child.* ja siis tuli mingi kuradi pandeemia, tõesti tore. tõllu tänava otsas too kooruva kollasega sein, eile nägin… ei, üleeile, mis päev täna on, aju näitab päevikut ja silmad lähevad paremale. järelikult ma tean, et on neljapäev, aga tunnen nädalavahetust ja kesknädalat korraga. mitte mingit vahet pole. kõik on nagu kõik. nii et mingi päev kui ma jälle või uuesti üles tõusin ja aknal kohvi jõin, märkasin uut kritseldust seal seinal tõllu otsas. “god knows i’m good” kõlab pigem nagu vastus küsimusele, mida mul pole. balti jaama tunneli patkuli poolsel trepil võib siiani natukene näha, kuidas “igasugune püüdlus on ilus”, nii ilus, et tasub ikka minna just paremalt. mis päev siis ikkagi on. neljapäev? absoluutse ja suhtelise vaesuse vahe on mõnisada eurot. kui saad vähem kui viiesaja seitsmekümne kandis, siis oled suhteliselt vaene. saad alla 215 euro, oled absoluutselt vaene. miks sa programmeerijaks ei hakka on valesti kirjutatud sööge torti. tahaks märatseda, aga saan aru igaühest, kes ikkagi läheb sellesse trammi või rongi või trolli ja tööle, sest sul ongi see üks päev. niikuinii on su elu kogu aeg ainult üks päev. äärmisel juhul üks päev veel. see on lihtsalt gripp, peske käsi. olen õnnelik, et peldikupaberi kõrval pole siin relvapoe järjekorda ümber kvartali. täielik isolatsioon on lõpuni tuttav ja turvaline. nässu ja mina ja veel üks päev, see kestis mõned aastad, olen isiklik meister. kõik on mind kõigeks õigel ajal ette valmistanud, nüüd ei saa olla teisiti, ütlevad mu järelmõtted. nii et täna on siis ikkagi tõesti neljapäev. ma ei saa kirjutada, nagu prunt oleks ees.

*kanye, 40

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *