rumal lohutus

tulemasina tulekivi on kulunud
udu tulekuni ainult
kasinad minutid
kuulivest üle õla
koidukuma süles
tuul varitseb
hellitab karistust
varastab viimased viivud
kolistab hingeniidid eest
hiljem on aeg liig hiline
hirmsinine silmapiir
tikib pingeliini ulu
üheks pilvesiinidega
mõõn triigib pihud
elujoontest priiks
otsejoones
soo tuiksoonele
värahtab hääletult kõu
siinmail maailma äärel
valutavad valjemini
vaikuse vaevad
kui pilkane
põrgune õud

üks
vajub öhe
kaks
karjub ära

sulada surmaluidete vahele
magavad jalad
vajuva liiva ahelais
kulutuli ei ulatu raba taha
hädavale uhub leegid
ajaveerelt taas tagasi
taas koju
taaskohtumine horisondi najal
sosinal heliseb öökülm
hommikule madrigale
tund liig varajane kahetseda
vaikuse vanded laotuse kohal
nagu alguste aegu
aohaku saladused rahena
sajavad alla
nagu loor variseb
anastajana ja lõhub taeva
päev hilineb justnagu tookord
kui kuni uni tuli oli lumi rahu
oli pime süda
oli külm tuttav
oli laul rumala lohutus

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *