mooni talu

Meil oli 2 belarusi, üks stokk, teine tuunitud. 1000 kilovatine supakas taga, põhja all valgused, kõik jutud. Gigi d’Agostino best of lõugas üle põllu, värv läikis päikese käes. Esimene mees kaevas kaevikuid, tunneliterägastikku. Kiitles, et nõnda saab liikuda varjatult, ent siiski lageda taeva all. Pidavat emaüsa meenutama. See oli paratamatus, need kaevikud. Kui viimane naabertüdruk temaga laka peale heitis, olid jutud tema vägitegudest juba mõnda aega liigelnud ning ümberkaudsed pereisad vihased. Jah, paratamatus paneb auke kaevama. Suur süda on ihule nuhtluseks.

Ega see ei olnud tegelikult lihtne, EAS-ilt toetuse küsimine. Esimene avaldus lükati tagasi, ilmselgete kirja- ning mõtlemisvigade tõttu. On kohti, kus alltöövõtja teeb enam kahju, kui kasu. Hiljem saime aga papid taha, abihooned püsti, elektri sisse. Teine mees hõivas talli, söötis hobustele porgandit ja kaera, maiustas veits liiga palju selle rahustava rohuga, mis meil igaks juhuks kapis on. Sealt edasi käisime talle kordamööda tekki peale panemas.

Naabervallast sai siia toodud isa-poega, kes sepistasid hobustele rauad alla. Kui aega üle jäi, vermisid nad anaaltappe ja muid imelisi, elavaid olendeid, kellest meri ja taevas kihab. Vahel käis vanamees külas moosekandiks, laulis ja mängis pilli. Siis istus poiss verandal, vaatas horisondile, mõtles poisimõtteid. Hea aeg oli.

Kevadel pidime kaks koera kuuri taha viima. Marutõbi. Eks nad olla mingi rebasega kakelnud – kette meie majapidamises pole. Matsime nad metsa äärde, mälestasime pitsiga. Mõni aeg hiljem viisime esimese mehe kuuri taha. Naabrid tahtsid ta ära lintšida. Südamele oli kergem nõndapidi talitada. Kui sa kedagi armastad, pead sa olema kõigeks valmis… ka selleks. Ta sai maetud oma elutöösse, kaeviku ajasime belarusiga kinni, selle tuunituga.

Onu Jukule meeldis maja taga tiigist kala püüda. Seal oli parimal juhul vesi põlvini. Ma ei mäleta, et ta oleks sealt kunagi midagi saanud, et seal üldse midagi peale tatilärakate ujus. Viina kõrvale hammustas ta seapekki, moosiga. Pärast (ja see on alati pärast) suri ta ühesse neist südame-veresoonkonna haigustest. Väga paljud surevad südame-veresoonkonna haigustesse. Vähki ka.

Sveta baari ees ütles üks keskealine mees, et venkud on tegelikult okeid. Et noored on lahedad. Oli lõbusas tujus, patsutas õlale, seejuures pidas eelnevalt vajalikuks mainida, et “ega ma pede ei ole ega midagi, aga…” Rääkis, et peab end iga päev uuesti looma. Mehe kohta pole mul midagi halba öelda. Oli väga sõbralik, tulnd pika tee. Ka teie pole homme see, kes te olete täna.

Millalgi käisime külas klaaspurke ostmas. Ladusin nad kolmanda ja neljanda mehega ettevaatlikult käru peale. Tuuline oli, kruusatolm tikkus silma, kõrri, ajas köhima. Punaste põldude vahele jõudnult läks kergemaks. Hobused ei perutanud.

Mõned tunnid enne öhe hakkasime kurke sisse tegema.

One thought on “mooni talu”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *