Mis saab homme?

Siis, kui perifeeria on jäänud vaid asjaarmastajatele? Neile, kes võivad enesele lubada suveks aja maha võtmist ning põlla peal kõpitsemist… Ja ka neile, kes sealt mitte kunagi minema ei saanud. Siis, kui poode enam ei ole, koolidest ärme räägigi. Tuul sahistab puudelatvu, majade kohal kõrgub päike, ent päikese all… ei kedagi. Üks päev hakkab linnadeks valatud betoon murenema, selgub, et elekter ei jõuagi igale poole ning kord olnu pragudest tõusevad moonid.

Mis saab homme, kui kapitali külmad ja kuluefektiivsed saehambad on lihasse lõiganud ja teid ilma jätnud keelest, kodust, kultuurist? Linnud on pesast välja lennanud ning integreerunud kuhugi mujale, sinna, kus neist aru saadakse. Vanad ei saa midagi aru, nad on inimestena aegunud, ajale jalgu jäänud – rõhutud maailma poolt, mida nad ei mõista, mis neist möödub ja luba küsimata muutub. Nende ainukeseks relvaks on teiste õnnetuks tegemine. Muide, needsamad, keda siin mõnitati, peksti ja pilastati – nad ei tule kevadel tagasi. Nad ei maksa teie pensione.

Sellistel juhtudel võib alati ostlemisest asu leida, Eestis on väga palju selliseid maju, kust midagi osta saab. Kollektiivses teadvuses peituv alaväärsuskompleks võib tuua käeulatusse uue telefoni, auto või maja. Sellise, mis oleks vähemalt kuu võrra värskem, kui naabril. Kuigi seegi läheb aina raskemaks, see sugulaste-sõprade ees kõvatamine. Tänapäeval annab pank kõigile laenu ning on teada, et ülearune võrdsus ei tõsta kellegi tuju. Eriti siin.

Aga kui homme tuleb sõda? Kas paned teleka kinni, või jätad ta mängu salvestama? Kas jood õlle lõpuni? Muretsemiseks pole tegelikult põhjust. Pärast sõda saab liisingut edasi maksta. Selver on ka kindlasti alles, inimesed tapavad ennast ikka ära. Kuigi jah, ka neid jääb vähemaks, ühes ülejäänud oma ala spetsialistidega.

Mis saab homme, kui tühjus on võtnud maa, vaesus mõistuse? Kes jääb kuulama — kes üldse kuuleb seda harali paisatud ohete koori, seda kaeblikku südamepõhjaitku? Ühtegi laulupidu see kokku ei tee. Kas siis vaadatakse peeglisse? Kas sellist Eestit tahtsitegi? Ei. Isegi Jumal ei vaata seda paistes, lagunenud hammastega joodikularhvi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *