ma loodan, et ta oli venelane

üldse ei meeldinud, et trammijuht uksed kahe mahajääja nina ees kinni vajutas ja siis keelava fooriga ristmiku ületas, sest seisma jäämine olnuks talle isiklikult keeruline taluda. kahe pingi kaugusel teatas mees seejärel naisele: “jättiski maha. eks paljud trammijuhid on venelased ka,” ja ma tundsin, kuidas mu käsi rusikasse tõmbus. see oli juba teist korda.

esimest korda oli sama trammipeatuse teisel pool. järjekord pangaautomaadi juures, palju inimesi. nii imelikul kellaajal nii palju inimesi, mõtlesin. vanem proua sättis ühe masina juurest vaikselt minekule ning et minule ka ei meeldi kui keegi asjata hirmsasti takka kiirustab, võtsin sammu aeglasemaks. palun jätke inimestele ruumi. just siis lipsas mu eest mööda helesinine mantel, kaart enesekindlalt ettesirutatud käes. “vabandage,” kaart liugles automaati. “küllap te ei näinud mind,” lõpetasin. “no mis?” vaatas helesinine mantel kiirelt üle õla. “ei midagi, lihtsalt tahtsin öelda, et olin samuti järjekorras.”
vanem proua vaatas mulle otsa, vangutas pead ja teatas universumile üleüldiselt: “venelane. ega talle keegi muu ei loe, tema peab saama esimesena. no ütle nüüd, on alles, ah.”
kümme sekundit hiljem vabanes järgmine automaat. oli mul vaja kiirustada, üldse ei olnud. lasin käe taskus rusikast lahti ja surusin kaardi masinasse, pinn, pinn, pinn, pinn, OK! silmad olid tulised. halb hakkas.

kodutee ühe maja hoovi oli laotud värske kuusepuuriit. lootsin juba nurga tagant ninaga, et kuskil siin see peab olema ja oligi. pöörasin õigele tänavale just siis kui üks naine vasakule ja paremale kiikas ja siis ettepoole nõjatus, et nuusutada. võtsin sammu aeglasemaks.
palun jätke inimestele ruumi.

One thought on “ma loodan, et ta oli venelane”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *