ma ju teie jaoks

“aga oodake, oodake!” haarab apteeker telefoni järele kui hakkan id-kaarti rahakotti tagasi panema. just seda ravimit neil parasjagu pole, aga naine on nii lahke, helistab ruttu lattu ja küsib, kas veel jõuaks kaubaautole midagi kaasa panna. “jah, pane see, jah, aitäh, kõik pane,” kui hea inimene, mõtlen. ta paneb telefoni ära ja naeratab võidukalt. “jõudsin! nii, vaatame, mis see meil siis nüüd näitab siin, nii, nii,” kõlpsub klaviatuur ta näppude all. “teil oli siis see, seesamune, valdoxan, kolm, võtate kõik, eks,” kõlab kui küsimus, ent on teavitus. vaatan korraks ninal puhkavatest prillidest üle apteekrile silma. ma ei saa aru, kas ta õieti on ikka hea või. tema silmad ei liigu, vaatab mulle otsa, ainult kulmud on liiga kõrgele kerkinud. liiga kõrgele, nagu minul kui tahan paista hirmus muretu. väike armee mu peas ja südames tõuseb. peab minema, pole parata.
“ma ei tea, kas just see konkreetselt, mul on tarvis agomelatiini. vabandust, kas te saaksite palun enne öelda, kui palju üks valdoxani karp maksab? pealegi on see uus ravim, ma pole kindel, et see sobibki, ja tegel…” pole mõtet lõpetada seda lauset, ta ei kuula. alates sõnadest palju ja maksab ei kuula ja juba needki olid tüütuvõitu kuulata. “see teeb siis 16,69€,” teeb apteeker uuesti proovi. “andke andeks, kas see on kokku 16 või ühe karbi hind?” haarab mu väike armee odade järele, aga klaviatuurilt kõlab kahuripauguna võidukas enter. “nii, kokku viiskümmend eurot ja seitse senti siis!”

sa kuradi persevest.

“kas sellel on ehk mõni odavam analoog?” küsin ja proovin sügavalt hingata. ei ole sellele odavamat, teatab apteeker ekraani uurides. “tähendab, tegelikult siin on üks, mis maksab… no see vahe on originaaliga väga väike, teate, võtke originaal, on ikkagi kindlam, kui arst niimoodi kirjutas ja,” vaatab ta mulle otsa ning enne kui jõuan midagi öelda, kõlab hea inimese toonil “palun”. ma ei saa aru, on ta siis ikkagi hea või.
“hästi, teeme nii, et ma ostan praegu ühe karbi. see summa kolme eest on liiga suur ja ma ei teagi, kas see ravim sobib mulle, juba seetõttu poleks mõistlik kõike korraga välja osta,” haaran rahakotist selle nädala viimase kahekümnese – on neljapäev – ja panen letile. ent apteeker pakutud vaherahu vastu ei võta. “üldiselt on ikkagi nii, et neid psühhiaatria asju peaks korraga võtma kõik, et niimoodi on arst ikkagi teile kirjutanud seda ja,” kahekümnene kaob kassasse, “ikkagi kogu kuur tuleb lõpuni teha, nii et mina võtaksin küll ikkagi kõik,” vastab müügimeister ning kukutab vahetusraha alusele. ei ole nii, just vastupidi on, aga ma ei taha vaielda, tõesti ei taha. ära ütle midagi, ära ütle, maksa ja mine minema, las olla. kurgus kriibib. ära ütle sed… hkhm, “teate, need on erinevad asjad, sobiva ravimi puhul on mõistagi tarvilik nii kaua võtta kui peab, aga mina räägin praegu sellest, et ma ei tea veel, kas see sobib,” vaatan talle otsa, aga tema mulle mitte. “just nii soovitas ka arst, sest nii on loogiline. pealegi on see kallis rohi, ma ei saagi seda osta rohkem kui kord kuu…” aga seda lauset ka pole mõtet lõpetada.
“nii. nii, jätan teile need kaks karpi siis siia ootele, eks. tulete siis kindlasti ja ostate välja järgmine kuu, eks. kell kolm siis tulge täna, ja järgmine kuu siis tulete siia tagasi, ma ju teie jaoks tellisin kõik karbid ära,” aga nüüd ei kuula enam mina. “tulen. aitäh,” astun kulisevate uksekellukeste saatel tänavale ja väristan õlgu. kurat. kuradi kuradi kurat.

hiljem samal päeval käin sealt uuesti läbi ning olen apteekriga täielikult ühel lainel. minu sisenedes on tal parasjagu ekraanil just midagi tähtsat toimumas. kumbki meist ei pea muretsema, et keegi kellelegi üldse silma vaataks. kõik algab ja lõppeb – “nägemist!” – sekundiga.

see ravim sai mul eelmisel nädalal otsa. et ta otsa sai, tuleb meelde juhtumisi apteegis, aga mitte seal sõjatandril, vaid teisel, neutraalsel territooriumil. “vabandage, mul peaks olema üks retsept agomelatiini jaoks. millised variandid mul on?” küsin ning saan vastuseks, et kui originaal sobis, võib julgesti proovida odavamat analoogi. “see on originaaliga võrreldes siiski päris suur vahe, karbihind on natuke alla kuue euro, eksole ju palju parem,” vaatab apteeker mulle üle ninaprillide otsa. “loodan, et tunnete end ka paremini, väga hea, et ravim sobis.”.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *