KOMAD EI SURE

mul on nüüd uus ametikoht, sõbra kaudu sain. päris heal ajal tuli. ma olen varsti pea aasta otsa töötu olnud ja ausalt öeldes hakkaski kuidagi morniks kiskuma. kusjuures üldse mitte suhtelise vaesuse pärast, nullidest ei tundnudki vahepeal liialt puudust nagu esmalt kartsin. ema ütles mulle juba teismeea lävel, et ega muud asja must ei saa, kui et (vanad) mehed annavad mulle raha.. vähemalt nägi ta milleski potentsiaali. küll aga hakkas mul viimasel ajal veidral kombel eneseväärikust nappima. mu töötukarjääri alul olid asjad loomulikult vastupidi..

nojah. peale tööle asumist on lood aga nii, et kui keegi peaks mult küsima, ja ikka ju küsitakse, suusoojaks või harvemgi veel siirast huvist, et mis sa siis teed, elus ja nii, siis nüüd on mul vähemalt midagi end defineerivalt põhjapanevat vastata. ega liialt kaua ei saagi üks endast lugupidav inimene ringi käia ja põhjendamatult uhkelt väita, et ta on elukunstnik. või suhkrubeebi. mõni väga tahab, muidugi, aga siis ta kolib varastatud aja lõppedes mujale, kuhugi, kus kunstnik ei ole läbikukkunu ja suhkrubeebi allaandja. tartusse.

niisiis! kui keegi peakski edaspidi pärima, et mida ma näiteks eile tegin, saan harjutatud tülpimusnoodiga hääles ja moodsalt vaevatud, aga pooluhke ilmega öelda, et ‘ei-noh-kuule-sama-vana-ring-vaata-töö-kodu-trenn, ega muuks aega ei jätkugi, tinder, selver, telliskivi, tube ka koristan.. ‘ ja niisama lihtsalt, üks maksu- ja tolliameti registri sissekanne hiljem.. olengi harilik, normaalne kodanik. ja mitte ei kelgi, et eile sõin hommikusööki alles kella 4 paiku pärastlõunal ja seda vaid seetõttu, et a) seadsin pool ööd sõnu ritta, millest 2 kombot liiga paljudest said okeid või b) üritasin terve hommikupooliku religioosse pühendumusega veebikauplustest mu juustega sama tooni kõhukotti leida, sest näen moodi kui meie aja eneseväljenduse kõnekaimat meediumit.. okei-okei.

on teada, et kui nõndasoodu väga kaua talitada, saab sellest vabahingetajast teiste silmis lihtsalt a-sotsiaal ning mina olen oma ühiskondliku staatuse suhtes juhtumisi ülitundlik. kordki peab midagi substantsemat korda saatma hakkama, eriti veel, kui oled parim enne tähtaja ületanud naisterahvas, ühiskondlikult kahjulik element! töötu, lastetu, lahutatud (olgu, peigmees on, aga see ei huvitanud viimati mitte üht ametlikku dokumenti), juba natuke kortsus, kui lähedalt vaadata, kergelt neurootiline ja ülihelikiirusel lähenemas kolmekümnele. see kompott ei ületa niisama lihtsalt uudistekünnist. nii vanaks ei tahagi, ei tohikski tegelikult elada.. jah, sellega tuleb ka midagi ette võtta. iga asi omal ajal. tähendab.. sellega tasub tegeleda hiljemalt enne kolmekümmet, mõistagi.

igaljuhul saan tänasest alates kõikidele soovijatele uhkusega teatada, et mina olen nüüd poliitiline korrektor eesti esitajate liidus. mul on lausa omanimelised visiitkaardid, ma ei peagi enam kunagi olema midagi ega kedagi muud, kui mu uhke amet mõista annab. vähemalt kolmekümnendani!

täna on mul esimene tööpäev ja ühtlasi ka päris esimene välislähetus. nimelt esinen pärastlõunal ilmaliku etlejana pöördumatu tagasipunkti urnimatustel, kirjavahemärkide kalmistul, veidi linnast väljas. salaja loodan, et sajab, draamam.

lausa imestasin, et mind kohe alguses sellise suure ülesandega toime tulema usaldati. treenitud silm näeb ja kogenud pilk teab, et mu resümee on tegelikult võrdlemisi nõrk, vastavat kogemust on vähe ja ega ma ei hakanudki sinna kõiki neid iseendale hoolikalt ette valmistatud järelhüüdeid üles tähendama. see tundus kuidagi ebaprofessionaalne, märk mingitaolisest ebastabiilsusest. aga mine tea, kuidas esitajate liit oma potentsiaalsete palgatöötajate taustauuringuid läbi viib. kui nad tõepoolest hoolikalt mu meditsiinilise ajalooga tutvusid, ja 2017 aastal tõsise taimetoitluse tagajärjel tekkinud proportsioonidest väljunud b-vitamiini puudusest kaugemale oskasid surkida, siis mõistan hästi, miks täna siin olen. olgu sellega, kuidas on, peaasi, et soe koht ja progressiivne pensionisammas. tartust kolisin ära ja enam ei kutsu mind keegi raja-teeleks.

tead, ma arvan küll, et võid mu jutlust kuulama tulla, ma ei usu, et korporatsioon sellest suure numbri teeb, kui sind teiste hulgas listi panen. kusjuures tagasipunkti ärasaatmisele oodatakse eeldatavasti koguni sadu, kui mitte tuhandeid leinajaid. natuke nagu mõni festival. ma ise tulin kohale juba tükk maad varem, osalt seepärast, et ei tahtnud mulle kohaselt esimesel tööpäeval traagiliselt hilineda ja teisalt selleks, et olustikuga kohaneda. sa võid ka varem tulla. ma ise olen juba päikesetõusust siin – jalutasin laipade vahel, kastsin ühe küsimärgi begooniaid, kohendasin sõjas langenud mõttepunktide mälestusmärgi kõrval õitsevate võõrasemade peenart ja korjasin samblasse kasvanud maakivimüüri äärest koletuid konisid. paar tükki kannatasid veel suitsetamist. tegin nad esimese närvi lahustamiseks ära.

tead, kuuldused ta surmast on levinud lausa üle lahe, tung on nagu laulupeole, pooled peavad ehk värava taha jääma. kui vestlusel käisin, kuulsin kontoris kolleegidelt, et kuigi pöördumatuid tagasipunkte on hukkunud lugematul arvul, on just tema kuidagi eriline. millegitõttu nimetatakse teda lausa oma aja märtersurmade lipulaevaks. paraku pole ma veel päris kursis, et miks, oleksin võinud kontorisse helistada või lehestki lugeda või midagi.. aga mind köitis sootuks miski muu – olin lausa üllatunud, et samal ajal, kui nimelt teda nõnda leinatakse, ei ole terve surnuaia peale maetud ühtki, mitte ühtainsat, ei ainumast koma! akuute ja graaviseid leidsin küll, ülakomasid ka, semikoolonitelegi on sambad püsti visatud, aga komad nagu ei koolekski.

kuule, sõber, kui ükskord kohale jõuad, tule julgelt väravast sisse, käi 6 hauda otse ja 4 paremale. ma harjutan seal jutumärkide kalmude juures oma palvust. olen kindel, et sa märkad mind kaugelt, mis sest, et me pole ammu näinud. sulan peaaegu surmale sisse, ainsaiks reetjaiks elust kondist krampjalt ümbert kinni hoidev nahk ja tuuleohtlik hääl. olen üleni punases. kirjuta mulle tee peal, mida veel kindlasti tagasipunktile järele võiks hüüda, jõuan veel kohendada. ma ei kutsunud kedagi teist ka, pole nagu kelleltki rohkem küsida, et kuidas tundub. ja esimesel päeval ma ülemusi ei tüüta.

võtsin inspiratsiooniks kõik oma salajased päevikud kaasa, seal leidus epilooge & mõistujutte hulgim, aga panin nad kogemata ühe koniga põlema. nimelt proovisin ülbus rinnus seda sigaretti keeleotsaga kustutada, miskid vanad kombed, aga ülehindasin oma valuläve ja alahindasin oma pimesi täpsuse viskamise oskust: nii süttiski hunnik mu kiivamalt kaitstud mõtteid.. samas algabki tänasega uus ja normaalne elu, endine tulebki minetada! nüüd on mul aastas 28 päeva väljateenitud tasustatud puhkust, priid sportimisvõimalused, edumeelne kollektiiv ja konkurentsivõimeline sissetulek, suvepäevad ja loosiga kingipakid jõuludel (ma loodan) – äkki saan mõneks dekaadiks sadu ja tuhandeid laenugi! aga ega enam neid päevikuid ei päästa ja tegelikult.. mis sul sellest. sa ehk oled juba siiapoole teel ja igal hetkel nurga tagant minuni jõudmas ja ma siin teen kõike muud, kui harjutan oma etlemist. aega pole raisata, kolmkümmend pole kaugel.

kui sõber kalmistule jõudis, oli poliitiline korrektor otsa lõppenud. ta polnud eriliselt üllatunud. kõik teadsid, et katkestusjooned väga palju kevadeid ei õitse. ta oli alati arvanud, et ehk see kord end oma telefoni märkmetesse surnuks kirjutab. nõnda vangutas ta külma keha kohal pead ja pidas viimast sissekannet lugedes peenikest naeru: võiks endki pimesi komaks mõelda! enesele nõnda ette kujutada, et igavikku saab lõpetada.

RETSIDIVISTI SONETT

tuhaks ja põrmuks
lauluks ja söeks
ja unustuste hõlmanööbiks
kõnelen teid kõiki
pöördumatu tagasipunkti haual
koolonite sarkofaagid
sidekriipsude kirstunaelad
hüüumärkide surilinad
kirjavahelõppude aias
siin kive ei graveerita
kedagi risti ei lööda
kehasid ei balsameerita
sügise udustel öödel
sirgub paberipulbrist
viimase lasnamäe libu
hologramm
esimest korda
aegade jooksul
ei tule
peale
koma
mitte
midagi

,

[—]

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *