jälle püüab maarjamaa…

jälle püüab maarjamaa
vägisi end üheks laulda
rukkililled hambus
parmupillid suul
mina kaevan peterburi
maantee algul
massihauda
viisid huulil hangund
keset pakast juulikuus

üksikuna
leidsin ennast
kogemata võõralt pinnalt
kõrvus kajab
sünge südasuve
surmabluus
amb on ristina mul kaelas
alatasa pooles vinnas
emakeel ja isamaa
mina aga kodutu

ehk mul tilgub rinnust nõnda
verd sest sõlg läks sügavale
meri jättis muld ei toitnud
värske hein ei lohutand
kodutrepilt sain vaid pinnud
kodu on pelk hädavale
keris jahtus kuld ei helkind
värtnaid itk ei teritand

jälle püüab trikoloor
kõik teised varjud kustutada
taevasina
muhu leib
ja portselanikarva põsk
mina olen värvipime
võin kui palju pingutada
pilgu ees on öine loor
vaikne lein ja
seisnud õhk

mul on tiivad küll
a ükski mesipuu ei kutsu mind
näivad nagu oleksid
nad silmapetteist teht
tahuvad mind teised tuuled
kuigi te ei usu mind
kui isamaa on minu arm
siis mina tema lesk

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *