hirm ja jälestus Egeuse merel

«I understand that fear is my friend, but not always. Never turn your back on Fear. It should always be in front of you, like a thing that might have to be killed. My father taught me that, along with a few other things that kept my life interesting. /–/ «There is no such thing as Paranoia,» he told me once. «Even your Worst fears will come true if you chase them long enough. Beware, son. There is Trouble lurking out there in that darkness, sure as hell. Wild beasts and cruel people, and some of them will pounce on your neck and try to tear your head off, if you’re not careful».» – Hunter S. Thompson Kingdom of Fear

Proloog

Nutused silmad, kurnatud süda, ropult palju muret ja lõpuks on minus võimas õnn. Miks on kõik need neli rasedust ja kolm sünnitust nii rasked, sellele ei ole mul vastust, ju peab õnnele eelnema kartus ja värin, midagi õudset, et mõtestada seda kui ultimaatseimat õnne.

Õnnele järgnev reis sai alguse vannis, muretul pühapäeva hommikul vedelen ma oma lemmikkohas, joon musta teed piimaga ning loen Hunter S. Thompsoni «Kingdom of Fear». See raamat koosneb killukestest, doktor Thompsoni ideedest ja kogemustest Hirmu Kuningriigis, seal on lugusid tema lapsepõlvest kui ta esimest korda oma teadmistega näitab trääsa föderaalbüroo jõmmidele, lugusid rindelt, Sigade lahest ja Saigonist, Panamast ja mujalt, kogemusi Hirmu Kuningriigist enne ja pärast 9/11, kohtusüsteemist ja õiglusest, paranoia olematusest ja hirmu reaalsusest. Läbi vee solina ja gonzo meistri mõtete kuulen kuidas Kristi vastab telefonile. Ta hakkab elavalt rääkima ja naerma, kuulen lauseid nagu «Sa oled täitsa hull,» «Ei nojah, tellid mulle kopteri kui sünnitama hakkan,» ja kõne lõppeb lausega «Ma räägin abikaasaga, äkki teda huvitab.» Vannitoa uks avaneb ning Kristi piilub üle ukse sisse.

«Kuule, Ken Saan helistas, ta tahab mingit hullu saadet teha, et moslem ja nats ja feminist ja gei ja muud tegelased on koos purjeka peal Kariibidel. Kas sa tahaksid minna?»

Kui enamasti olen ma veidike skeptiline ja püüan leida põhjendusi miks mitte kuskile minna, et miks ma ei saa ja et mul see ja see asi, siis sellel momendil, olles lugenud lugusid mehelt, kes ei löönud mitte kui millegi ees risti ette, kes koges seda maailma turbokiirusel ja ilma paranoiata, tundes hirmu vaid hetkes kui seda oli reaalselt tunda, tundmata paranoiat ei mineviku ega tuleviku ees, teades, et ka minu ainsaks eesmärgiks on transgresseeruda temporaalselt läbi oma loomingu ja selleks on vaja vaid kogeda enneolematut, vastan ma Kristile: «Jah, a «why not, Anneli».»

Projekti arenedes muutuvad mõningad asjaolud, Kariibidest saab Egeuse meri, viimased puzzle tükid langevad kokku alles sõidule eelneval nädalal, aga üldjoontes on põhimõtted lõppeks samad: purjekale lähevad erinevate maailmavaadetega eestlased või eestis elavad inimesed, erineva seksuaalse orientatsiooni ja religiooniga, me peame tegema koostööd laeval ja samas pidama maha arutelusid, see on tõsielusari kohtumas jutusaatega, Vabariigi kodanikud vs. Puhkus Mehhikos. See lugu ketrab nagu «Järjekorras. Käsuliin. Änd Shit.», kus me rändame luuletajatega Sloveeniasse, aga see vedru on pingul kui ekretiini sulgurlihas, see lugu on võimsam kui lihtsalt paaki panek, selle loo juures on uue elu teke.

Kõik jamad ülikooli ja tööga, lõpetamata ja lõppematute projektidega, kõik kahvatub reisile eelneva nädala ainuma tõelisuse ees. Neljapäeva ööl nutan ma ennast magama, mure on mattev, mu elu armastus on haiglas, ja põtkiv prohvet on temas 37ndat nädalat, ja tema, mu elu armastus, tema on viidud eksistentsi äärele, elu temas on kaotamas terast, aga samas pulbitseb see 170lise rõhu peal, jumaliku teadmise sihver rütmil. Ma kardan kaotada teda ja põtkivat prohvetit, ja ma nutan ja palun ja anun. Reede hommikul saabub kõne.

«Tule ruttu, mulle tehakse keisrilõige.»

Ma saabun ja nõukaaegsed tädikesed kärutavad mind ja mu naise asju läbi babülooniumi masinavärgi.

«Tule siia, anna jope.»

Millegi pärast on vaja neil teha teatraalseid etteasteid ja kirjutada mulle pabereid mu naise asjade kohta ja anda mulle jope number ja muud sellist sitta. Ma tahaks neid kõik pikalt saata ja tagasi mu naise juurde joosta, aga ma tean, et ilma magnetkaardita ei töötaks ei liftid ega uksed, ning millegi pärast tunnen ma teatavat naudingut sellest idiootsusest. Vanad tädikesed tunnetavad viimaseid võimalusi midagi selles maailmas enda kontrolli hoida.

Õige pea istun ma ärkamistoas ja palvetan, Kristi on kuskil taamal, operatsioonitoas. Puud akna taga kõiguvad tuule käes, metsik torm ja kõle hallus on maad katnud viimase nädala. Järsku tuul vaikib ja puud ei kõigu, ainult sisemised tormid möllavad ja palved neis kõiguvad – ma luban maad ja ilmad kokku, teen lepinguid, mida ma enam ei mäleta. Järgmine hetk kuulen ma kõrvaltoast imiku nuttu ja ka sisemised tormid vaikivad. Põtkiv prohvet, kes on käinud kõrgemais taevas ja langend sealt tagasi maale, ta on väljunud esimesest maailmast teise ja ma ruttan ukse juurde, et kuulda tema esimesi sõnumeid. Mind kutsutakse rõõmsal toonil sisse ja ma näen Idrisi, meie hõimu uusimat liiget, kribu inimlast, kes tragilt väänleb ja sõtkub uues õhkkonnas omasoodu.

1. päev

Putsis tõmblemine, päev läbi jooksmine. Hommik poistega kooli poole, Ristikheina kohvikusse, haiglasse, hoian Idrisi, ta on nagu väike konn, suure kõhu ja kõhnade jalakestega, siplevate rändurijalgadega. Siis koju, ennem poest läbi, kodus hull koristusmaraton, tagasi haiglasse. Ütlen tervele hõimule head aega. Hoian pisaraid tagasi. Lennujaama.

Check-inni järjekorras märkan operaator ■■■■it, kes sammub koos kahe teise tegelasega minu poole. Tegime ■■■■iga enne reisi inteka ning saime suht okeilt jutu peale. Esimene asi, mis ta mulle telefonis ütles oli «Salaam aleikum!», vastasin viisakalt samamoodi. See kui keegi eestlane, kes ei ole moslem, ütleb mulle araabia keeles selle tervituse, tähendab enamasti kahte asja: ta on kas veidike sitapea ja kasutab meelega selliseid väljendeid, et olukorda enda jaoks koomiliseks muuta, või siis on tal mingi special arabian connection, seal kandis ringi reisind või sõbrad või midagi sellist. ■■■■iga näost näkku kohtudes ja juttu ajades tekib tunne, et pigem on tegemist selle ringi reisimise variandiga. Ja samas saame me mõlemad aru olukorra koomilisusest tuleva saatesarja kontekstis, võibolla oleme me mõlemad veidike sitapead.

Peale tema taaskordset tervitamist lennujaamas saan kohe ühe tegelasega tuttavaks, selline keskealine habemik, kes küsib esimese asjana, et «Sa oled see moslem vä?» Vastan, et «Jah, a sa oled see ekre tüüp vä?» Ta hakkab selle peale veits kokutama ning midagi seletama, et «Ei nojah, ■■■ vist tahab, et ma oleks see parempoolne aga ma ei tea…» Jätan ta mõtisklema, et kes ta täpselt on ning saan teise tegelasega tuttavaks. See on see venelane, kellest ■■■ mulle meie esmakohtumisel rääkis. See on selline tavaline keskealine vene mees, soliidne, reserveeritult tervitab ja kätleb. Geid ei ole kuskil näha. Peale turvakontrolli saan ■■■■i käest teada, et gei peaks kohe varsti jõudma ning ekrest on mingi noor kutt, kes on juba Atatürkis, sest tal oli teine lend. See keskealine habemik on mingi viikingi entusiast, keda see «traditsiooniliste pereväärtuste» peamine onkel oli ■■■ile soovitanud. Nii ekre kutt kui ka viiking ja gei on nüüd viimaste nädalate jooksul lisandunud. Aplodeerin peas ■■■ile, et ta sellise koosluse valis, see peaks ja võiks päris plahvatusohtlik olla. Feminist oli osaleja juba üsna pea peale mind ning ta peaks meiega Ateenas ühinema, sest tuleb otse Berliinist.

Värava juures istudes hakkab viiking minuga rääkima, uurib, et kes ma olen ja mis ma teen. Küsib mu käest, et mis mu eesmärk selles tõsielusarjas on. Ma ei oska sellisele küsimusele vastata, ma olen loobunud eesmärkidest ja muudest ideaalide poole pürgimisest. Vastan, et mu eesmärk on kogemuse saamine, ses suhtes ei valeta aga nagu päris tõtt ka ei räägi, ma olen antropoloog ja kirjanik, ma vaatlen ja kogen ja pärast kirjutan sellest, kas ma peaks seda talle rääkima, et lisaks kaamerale on tema peal ka minu meeled ning see «kaamera» töötab 24/7? Kas mul peaks olema mingi suurem eesmärk? Et tutvustan televaatajatele kui toredad on moslemid ja et olen mingisugune eeskuju? Ma saan võtta vastutuse vaid enda eest, sõnade ja tegude, ja sellestki on mul ükskõik. Viiking räägib mingist telesarjast, mida ta tahab tootma hakata, ja et see on hea reklaam sellele, ja sünergiast ja sellest kuidas kõik loksub tema silmis paika ja et see tõsielusari on hea märk ja et siin tekivad seosed osalejate vahel, ja see et ma olen noorsootöötaja tähendab, et me saame koostööd teha ja mingist muust jamast. Ta ei saa vist veel aru, kelle poolt loodud telesaates ta osaleb.

Värava juures märkan ühte tuttavat palestiinlannat, ta on just hiljuti mõlema riigile, nii Eestile kui Palestiinale, uue kodaniku sünnitanud ning rändab nüüd perele külla. Aitan tal lennuki peale minna ning lepime kokku, et aitan teda ka Atatürkis.

Lennuki peal loen vanaisa raamatut, «Ees on välisreis». Mõtisklen, et seal peaks kõik ’Nõukogude Liidud’ vahetama ’Euroopa Liidu’ vastu, täpselt sama tuleks välja, «meil on nii ja neil on naa.» Irvitades loen selliseid lõike nagu: «Tollieeskirjad lubavad komandeeringusse sõitjail /–/ võtta välismaale kaasa peale isiklike tarbeesemete perekonna kohta /–/ ühe magnetofoni, televiisori, külmutuskapi, pesu- ja õmblusmasina, tolmuimeja, kolm vaipa, gobelääni, laudlina jt. analoogilisi esemeid.» See saade on ka vist komandeering, ehk siis hea teada, et NL ajal oleks ma saanud ikka külmiku ja gobelääni kaasa vedada. Lisaks huumorile leian veel ühe huvitava lõigu, mis parandab veidike minu silmis mehe mainet, kes jättis mu vanaema maha ja ei võtnud osa mu isa kasvatamisest:

«Tuleb meeles pidada, et kodanike õiguslik seisund (statuut) välisriigis võib tunduvalt erineda Nõukogude Liidus kehtivast kodanike õiguslikust seisundist. Näiteks on paljudes kapitalistlikes maades piiratud naiste õigusi (naistel on väiksem palk, varanduslikes küsimustes sõltuvus mehest, piiratud poliitilised õigused jne.), mõnel pool piiratakse kodanike õigusi olenevalt rassitunnustest (Lõuna-Aafrika Vabariik, Ameerika Ühendriigid) jne.»

Vanaisa oli veidike antira ja veidike feminist. Normaalne.

Atatürkis aitan uuesti palestiinlannat, inshallah keegi aitab minu naist ka kui tal on abi tarvis. Käin peale seda palvetamas ja suitsul. Värava juurde naastes saan natsiga tuttavaks. Noor koolipoiss, nagu noor Hitler hipsterina—Hiptler. Gei tuleb ka värava juurde. Märkan esimese asjana, et tal on tugev lõug ning teatav iseteadlik üleolev olek, selline suts aristokraatlik. Ja ma ei mõtle seda iseloomustust kui midagi negatiivset, pigem tunnen, et ma pean talle end tõestama mitte ainult «normaalse» inimesena vaid ka samasuguse iseteadlikkusega. Nats suudab mulle boardingu ajal närvidele käia, gei küsib kas suitsu teen ja nats kommenteerib, et mu juuste järgi teen ma seda teist suitsu ka. Muheleb selle peale.

Istume geiga lennuki peal kõrvuti ja ajame juttu, tema nimi on ■■■■■■ ja ma kuulsin juba enne reisi temast veidike, sest minu endine töökaaslane on tema väga hea sõbranna. ■■■■■■ on ■■■i jutust aru saanud, et meil kõigil on eraldi kajutid ja arutleb, et mitme mastiline see purjelaev on ja et ta on vanaemaga päris palju purjetamas käinud. Hakkan selle peale naerma, sest ma nägin, mis purjeka peale me lähme ja millised on sellise purjeka plaanid, ning seal ei ole elu sees igal osalejal eraldi kajutit. ■■■■■■ ütleb selle peale, et me võiks koos kajutit jagada, sest ta ei taha kindlasti ei venelase ega viikingiga ühes kajutis olla. Olen selle plaaniga nõus. Seejärel palub ta mul endale veini sebida, «Sa ei joo jah? Aga võta mulle. Kui stjuardess tuleb, ütled: «3 punast veini palun».» Ei ütle, ütlen hoopis «Palun 2 punast veini ja 1 Coca-Cola,» ma tahan ka midagi juua.

Kohale jõudes hakkab nende veinide trimpamine pihta ning kõik on jube entusiastlikud ja elevil ja loobivad järjest kilde õhku ja kas ma ütlesin, et kõik on jube entusiastlikud ja elevil? Viiking rääkis Tallinna lennujaamas, et ta ei joo enam, et tema «tsisternid on juba täis» ja nüüd on karsklane. Ateenas aga see jutt kaob nagu vits vette ja veinipudelisse ta sülitama ei hakka ning kulistab meelsasti. Huvitav, kas see on tal mingi üldine tendents oma sõnu süüa või siis kehtib selline ambivalentsus vaid narkootiliste ainetega seoses?

Feminist ■■■■■ ühineb meiega Ateena lennujaamas ning saab koheselt viikingi tähelepanu osaliseks, seda nii otseselt temaga suheldes kui ka ■■■■■ seljataga teiste «meestega» rääkides, a’la «Nägite, et sel tüdrukul on kael maasikaid täis?» Märkan koheselt, et ■■■■■ tunneb end väga pingelises olukorras ning raiub sajaga sarkastilisi kommentaare vastu, ma tean, et see on faking rõve kui sa pead ennast koheselt tõestama hakkama.

Tee lennujaamast sadamasse möödub mikrobussis jaurates. ■■■■■■ istub mikrobussis eraldi aga suudab end momentaalselt tähelepanu keskpunktis hoida. Viiking on kahe kuhja vahel, kord pinnib enda kõrval olevat ■■■■■t mingite küsimustega ja samas kiikab ■■■■■■it. Venelane on osalt tagasihoidlik aga samas püüab ka kildu rebida. Nats istub kikilips ees ja püksisääred soki sees, seitel vasakule ja meelsus paremale, vapper ja vaoshoitud, valmis «Eestit» esindama. Samas näen teda nii mõnelgi korral muhelemas. ■■■■ istub ees ja viskab nalja.

Kohale jõudes leiame eest täpselt sellise purjejahi nagu ma juba ennist olin guugeldas näinud, Beneteau 50 jalase purjejahi, kus on kolm kajutit. Koos kapteni, produtsendi ja kaameramehega on meid 9 ning magamiskohti on vist täpselt kõigile. Vaatan vasakpoolset kajutit, kus on üks suur voodi, orienteeruvalt poolteist meetrit. ■■■■■ jääb ka seda vaatama ning küsib, et ehk jagame seda tuba. Ma nägin juba eelnevalt, et viikingiga ta tuba ei taha jagada, venelasega ei saa ta kuidagi suhelda, lisaks on ta sama vana kui viiking. Millegi pärast eeldasin ma, et ta tahaks koos gei tüübiga tuba jagada, häbi mulle, et ma nii stereotüüpselt mõtlesin, aga nojah, eeldasin midagi. Arvatavasti tsekkis ta juba ennist mind ja minu tegemisi ning kuulis mõnest skenest, kus ma tegev olen.

«Jaa, muidugi võib,» ütlen ma kergendatult, loomulikult tahan ma jagada tuba inimesega, kes tuleb mingist Berliini anarhofeministlikust kommuunist ja õpib sotsioloogiat.

Tegelikult vedasin ma ka magamiskoti kaasa ning olin valmis kus iganes magama, aga samas on mul hea meel, et ma saan kajutisse magama, saab oma manti seal hoida, ja riideid vahetada ja palvetada. Igaks juhuks helistan järgmine päev naisele ja räägin kohe seda, et jagan ainsa naisosalejaga tuba. Ta teab mind, ja mina tean teda, ja me ei saaks oma elu elada kui peaks muretsema ja kartma üksteise petmist. Aga see on lit, et mina, abielus moslem, osutun feministiga toanaabriks, pohhui kas keegi pärast saadet hakkab midagi kommenteerima või mitte. Ning tegelt tahtis ka ■■■■■■ minuga toanaaber olla – tunnen end mõnevõrra kui Hr. Populaarne.

Jauramine tekil jätkub aga ma ei viitsi seal enam olla ning kobin magama. Kell on 3:00, veel 10 tundi tagasi olin ma Tallinnas oma pere juures ning nüüd olen ma Ateena eeslinnas olevas sadamas, ühes purjekas koos 8 tundmatuga. Paat loksutab mind väga kiirelt magama.

[paberil sügis 2019, jälgi reklaame]

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *