hirm ja jälestus Egeuse merel vol. 3

pagulasbuss number 13

järjekorras. käsuliin. änd shit.

[esmakordselt avaldatud Nihilisti antoloogias, aga läheb ka HJEMi sissejuhatuseks]

Türa, ülinärvis terve päev juba olnd! Eile oksendasin 2x1, üks kord koduteel põõsasse ja pärast kodus. Aga lõpuks jõuame lennujaama. See jama on maikuust alates kerind. Noortevahetus, luuletajate vahetus. Sloveenias. Eesti, Rumeenia, Itaalia ja Sloveenia luuletajad tulevad kokku, lüpsavad eurorahasid, käivad mingitel loovkirjutamise töötubadel. Ma viin selliseid 2 tk läbi. Ühe teen karakteri loomise kohta, vist mängin «Libahundi» mängu nendega või midagi sellist. See on see «Sabotööri» mängu lahedam versioon. Loovam. Pohui. Teise teen ürituse korraldamise kohta, et las breinstormivad, kuidas üritust läbi viia. Selle venitan poolteise tunni peale. Mihkel arvas, et «Nahui, näitab, kuidas «Viimane neljapäev» käib; näete, siin on formaat, laske peeneks.» Peaks trademark’i ja patendi tegema, äkki saab nagu USA telemänge maha müüa. Pohui.

Lõpuks oleme lennujaamas. Mihkel on kuskil tagaotsas, lehvitab mulle ja Kristile. Samal momendil jalutab Juut uksest sisse, lõug puhas ja lips ees, valmis Eestit esindama. Põlema paneme selle Sloveenia väikelinna.

Nüüd on tarvis vaid turvakontroll üle elada. Mul ei vea seal enamasti, vist on kahtlane nägu või aura. Pohui, olen ma kiilakas või dread’idega, alati on mingi nuss. Kristil ka, aga, noh… Ta on ju täiega ohtliku näoga; rätik on alati C4 täis.

Käsipagas — fucking RyanAir — käib skannerist läbi; tädi näitab mingile jõhvikale, et seda peab kontrollima. Türa, 2 kilukonservi ja heeringas õlis. Pidin Sloveenias Eesti kultuuri näitama; tahtsin kiluvõileibasid pakkuda ja Nihikast rääkida.

«Siin on vedelik sees. Võite sõbrale anda või infoletti viia.»

Käi putsi, ime putsi, fucking kalavihkaja.

«Kuidas ma seal 12 päeva ilma heeringata hakkama saan?» püüan ma nalja visata.

Samal ajal tõmmatakse Juut kõrvale ja hakatakse mingite lapikestega määrima. Küsisin pärast, et mis värk oli.

«Arvasid vist, et ma olen haige.»

«Nii sitt sa ka välja ei näe ju?»

«Mina ei tea; äkki tahtsid DNA-d või midagi…»

«Kloonima hakkavad sind vä?»

Ühesõnaga, samal ajal kui Juudilt ebolat otsiti, rööviti mult kilud. Kristi rätikut ei kontrollitudki. Kõigil teistel kordadel on kontrollitud. Ta on kahtlane. Nüüd teame, et järgmisel korral lähme taas haiglase välimusega Juudiga ja kilukonservidega. Saab rätiku all bazooka lennuki peale vedada. Võite kõik kilud endale saada. 20 meetrit eemal ostsime elu kõige kallimat heeringat ja kilu. See on nii fucking ebaloogiline. Miks on teil tarvis kõiki neid vedelikke? Kiluvett ja šampooni, Juudi haiguseid ja DNA-d? Ma tahan ära siit riigist, järjekorrast.

———————————————-

Kell on 6:30. Ronin koos Kristi ja Mihkliga auto tagaistmele. Ma ei tea täpselt, kuhu me sõidame, aga ma tean, et me lähme vabatahtlikeks piiriäärsesse koonduslaagrisse Sloveenias. Ma ei tea, kas see on Austria piiri ääres või Horvaatia juures. Tagantjärele mõeldes on see omamoodi ikooniline2, et ma ei tea. Inimesed ei tea ka sittagi, mis riigis nad on või kuhu neid veetakse.

Kell on 8. «We are here!» ütleb Boriss reipal häälele. Me astume unesegastena autost välja; rõve ilm äratab paugupealt üles, tuul on kõva ja sajab mingit lambist seenekat. Siseneme ülisooja Punase Risti telki; mul hakkab paha, sest see on nagu saun, ning kobin välja suitsu tegema. Märkan eemal sõdureid juttu ajamas ja ühte meest, kes tuleb gigantsest telgist välja, köhib ja läheb välikäimlasse. Tagasiteel telki tuleb ta minu juurde; ma ütlen selge häälega talle: «Salaam!», ta vastab naeratades samaga ning küsib, kas teed saaks. Sloveenia naisterahvas mu kõrval, kelle nime ma ei ole suuteline hääldama, lippab Punase Risti telki ja toob teed. Samal ajal tuleb mingit helkurvesti kandev jorss minu juurde ja hakkab küsima, kes ma olen. «Volunteer,» vastan lakooniliselt. Tema hoiak on räigelt kahtlustav, tema närvilisus närvidele käiv. Varsti antakse meile punased vestid ja kaelarihmad; siis oleme juba omad.

Esimeseks ülesandeks on ühe telgi koristamine. Telk on suur. Siin haiseb päris korralikult, mustuse ja niiskuse järele; vettinud ja pesemata tekid vedelevad kuhjades; toidujäätmed on puuplankudesse kinni tallatud. Mina ja Mihkel jääme telki koristama, sest kui pea ei võta, siis võtavad jalad, või kuidas iganes see proverb käis. Kristi on haritud, oskab keeli änd shit. Ta läheb laagri kõrval asuvasse raudteejaama tõlgiks. Mõned tekid ainult jõudiski kokku panna, enne kui ära viidi. Mina ja Mihkel korjame tekke; neid on väga palju. Ma hakkan aru saama neile pakutavast menüüst ja sellest, millist osa see mängib siinse aroomi koostamisel. Piim, kalakonservid. Ma märkan värvimisraamatuid ja pliiatseid. Kõik lükatakse pärast tekkide koristamist kokku. Borka viis meid sinna telki. Enne telki sisenemist märkas ta maas Armani märgiga prillitoosi. Ta krabas selle ja avas; tema õnnetuseks oli see tühi.

«You find something, you put in your pocket,» ütleb ta kavala naeratusega.

Tahaks selle toosi talle perse suruda. Koos kalakonservidega. Arvatavasti on ta hea mees, et viitsib kord nädalas poolteist tundi teise riigi otsa sõita ja tasuta tööd teha. Või äkki leiab ta kogu aeg Armani toose, hui seda teab. See moment oli plekk tema repile.

Me koristasime seda telki mingi tund või veits peale. Kummikindad käes ja maskid ees. Ise mõtlesin terve aja, et kuidas inimesed peavad siin magama, kuidas nad sooja saavad, absoluutselt kõik tekid olid minu arust niisked, kõik magamismatid mustad, kaetud toidujääkidega. Meid kiirustatakse tagant, sest rong olevat kohale jõudnud. Pärastpoole saan teada, et selle rongi peal oli veidi üle 1000 inimese pärast lõunat tuleb rong 500 inimesega. Täna on rahulik päev.

Telgist välja astudes panen suitsu põlema ja silmitsen pikka rivi inimesi, kes ootavad menditelki sisenemist. Menditelgis kontrollitakse nende pagasit ja dokke. Vabatahtlikke juhendaja tuleb minu juurde ja palub, et ma suitsetaks rivis konutavatest inimestest eemal, äkki nad tahavad ka ja ma lihtsalt ärritan neid või midagi. Ma ei vaidle vastu ja liigun temaga kaasa. Ma ei vaidle vastu, kuigi pooltel tüüpidel olid suitsud juba ees ja ülejäänutele oleksin olnud nõus kõik oma suitsud ära jagama. Ma liigun kaasa ja jälgin. Mulle ja Mihklile antakse kohvi; päev läbi antakse head kohvi ja tehakse suitsupause. Sloveenlaste kohvi-ja-suitsu-kultuur on kena. Nad võiksid seda järjekorras seisjatele ka tutvustada, enne kui nad Austriasse kupatatakse.

Ülejäänud päeva veedame Mihkliga toidujagajatena. Ma teen väikse kõrvalepõike telgikoristamise teise vahetusse, aga muidu kükitame keskealiste naisterahvastega koos toidutelgis. Hommikune vahetus, kohalikest elanikest koosnev vabatahtlike brigaad, filantroobid, on tore. Nad teevad tööd vabalt, naeravad, pakivad asju, kõik on suhteliselt chill. Inimesed tuuakse liinibussidega rongijaamast laagrisse. Panin tähele, et buss number 13 oli põhiliin. Õika i Lasna, vsjo jasna. Buss peab toidutelgi ees kinni. Inimesed kamandatakse välja.

«One line, one line!»

Liin on teema, järjekord, käsuliin, lineaarne, jadaühendus, muidu läheb lappesse. Esimene tädike surub kätte kilekoti kahe saiaviilu, lavaš-kirii3 sektori ja meega; üks õun on ka. Teiseks annab Mihkel pudeli vett. Siis annavad tädikesed sardiinikarbi ja mingi veiselihakonservi. Ja siis pakun mina koos ühe tädiga piimapakke. Kui on pere, siis topin käpelt mitu pakki kilekotti ja ulatan koos kotiga, muidu on üks pakk per face. Pärast meid on tädike, kes annab naistele sidemeid ja lastele mähkmeid. Kõike valvavad sõdurid. Nad on väga kultuurisõbralikud ning on õppinud araabia keeles «Jella!!!» karjuma.

«Faster!» «Keep moving!»

Liin peab kähku liikuma; pidev paanika on vajalik, pidev liigutamine; keegi ei tohi paigale jääda. Inimesed peavad kiiresti toidutelgist oma kottidega läbi jalutama, meie topime neile killerkottidega toidu kaela ja siis saavad nad usjas järjekorras keset sitast Sloveenia ilma seista ja oodata, millal nad menditelki pääsevad, et mendid saaksid neilt konfiskeerida viimasegi väärtusliku, mis neil veel alles on. Jep, sõdurid äritsevad inimestelt konfiskeeritud asjadega. Pakkuvad kohalikele vabatahtlikele odava hinnaga ehteid ja väärisesemeid, mida need inimesed on kaasa vedanud, et kuidagimoodi Euroopas ellu jääda ja uut elu alustada. Kas see üllatab sind vä? Ma pean tunnistama, et see ei üllata mind; ma olen juba ammu kaotanud igasuguse usu mentidesse4 ja sõduritesse, igasuguse usu nende inimlikkusse. Kas sind üllatab, et ÜRO rahuvalvajad lasevad Kesk-Aafrika Vabariigis 9-aastastel lastel toidu eest munni imeda? Või et Borka pistab Armani toose tasku? Unustage ära illuminaadid ja reptiloidid ja Jumal-teab-mis-asjad, fucking Shaitaan on iga tavalise inimese sees, fucking varastamine ja nõrgemate ärakasutamine on sellesse sitanikerdisse sisse kirjutet, ootamas võimalust, et olukorda ära kasutada ja välja hüpata.

Mina ja Mihkel loobume maski kandmisest toidujärjekorras. Palju parem on vaadata inimestele otsa, tervitada neid ja naeratada. Kõik naeratavad vastu ja tänavad, inglise keeles. Osa tütarlapsi on häbelikud ja peidavad pärast naeratamist näo ära. Osa inimesi haisevad; ma tunnen seda ja mul on neist kahju; nad on liiga kaua teel olnud. Osa inimesi pillab asju maha ja liin jääb aeglaseks. Kultuuriteadlikud sõdurid karjuvad taaskord «Faster! Jella!»

Lõuna ajal jõuab Kristi tagasi. Ta on okei tujus; mul on hea meel — järelikult ei ole olukord rongijaamas nii masendav kui ma ette kujutan. Ta räägib mulle kolmest õest, kes on üksinda teekonna Süüriast Euroopasse ette võtnud. Mehed on surnud. Üleüldse on palju naisi ja lapsi ka toidujärjekorras. Mingi 30–40% on naised ja lapsed minu arust.

Pärast lõunat tuleb toidutelki uus meeskond, oranžides skafandrites. Nemad ei ole kohalikud vabatahtlikud, nemad teevad seal tööd. Paaniliselt, närviliselt, vihaga, ärritusega. Nad pakivad toitu kiiruga, mina ja Mihkel hakkame ühel hetkel tahtlikult kogu asja saboteerima ja püüame asju oma tempoga teha nagu me ennist tegime. Ma kardan, et nad lõhkevad otsekohe suurest paanikast. Lõpuks saadavad nad meid pausile. Mulle tuleb uus tööpakkumine — üks telk oleks vaja ära koristada. Seal ei ole tekke, ainult toidujäätmed. Ma koristan ilma mingi vihata seda laga. Laud upub piimast ja meest, sardiinid püüavad nende vahel vabadusse ujuda. Ma ei ole nördinud, sest ma tean, et sõdurimendid hingasid neile inimestele kuklasse ja karjusid «Jella!!!» — söö kiiresti, tropp inimene, keda me siia riiki ei taha. Ma tean, et nad õgisid seda toitu enesesse ja ma märkan ka teisi toidujäätmeid, mida neile ei ole jaganud meie, vaid hoopis mingi teine piirikoht. Teistsugused konservid aga samad põhimõtted; killerkottide asemel on mingid saksakeelsete kirjadega kilekotid. Propaganda. Vahelduseks märkan killerkotte, mis on täis tühje pakendeid. Need on kinni sõlmitsetud — osal inimestest on olnud aega oma jäätmetega tsiviliseeritult tegeleda, nad on tundnud vastutust oma sitaga tegelemisel. Ühel hetkel olen ma selle gigantses telgis üksi ja viskan jäätmeid prügikottidesse. Ma tõstan laudu ja pinke, et nende alt prügi kokku lükata. Märjad lastepüksid on segamini toiduga, kellegi mänguasi, roosa poni upub prügisse. Mulle meenub kuidas ma kolmeaastasena oma lemmikmänguasja, kummist Miki-Hiire trolli peale unustasin ja peale seda täiega pillisin. Oranži armee pealik lendab koos valgeid skafandreid kandvate puhastusarmee inimestega peale. Ma veedan ülejäänud aja telgi ja prügikonteineri vahet kärutades ja prügikotte sinna lennutades. Pärast koristuse lõpetamist jätkan tööd toidutelgis. Iga mööduva inimesega püüan ma aina rohkem naeratada ja aina entusiastlikumalt neid tervitada, «Salaam!» ja «Marhaba!», «Welcome!» peavad kostma üle sõdurite hüüetest «Jella!» ja «Faster!». Ning samas mõtisklen ma selle üle, miks ma seda teen; miks ma ei valmista neid ette selleks sitaseks ühiskonnaks, mis niikuinii ei tervita neid. Ma teen seda, mida ma tahan teha, ja ma käitun nii, nagu ma tahan käituda. Ma tahan naeratada võõrastele inimestele, tervitada neid ja soovida rahu. Mina tahan ja mina võin, mina teen.

Enne viimast bussi jõuab Kristi tagasi rongijaamast. Ta on närvis ja puhkeb nutma. Ta pidi tõlkima seal mingite saksa natside ristküsitlemist. «Miks teil on surnud inimestest pildid telefonis? Mul on pildid puhkuselt…» Fucking munn, muidugi sul on pildid puhkuselt, sa saad puhkusel käia sel ajal kui ülejäänud maailm peab sõdima. Tüdrukud paluvad luba, et vetsu minna; sõdurid ei luba. Inimesed on konveieri peal. Nad on konveieri peal Lähis-Idast alates, täistopitud paatides ja meres, täistopitud teedel ja piiridel, rongides nagu loomad ja nüüd loobime meie neile killerkotte kaela ning nad ootavad järjekorras, et mendid saaksid neilt midagi konfiskeerida, ja siis on nad järjekorras, et saada bussi peale, mis veab neid Austriasse ja Saksamaale, et seal laagrites oodata oma järjekorda. Aga kindlasti peab olema liin, üks liin, sest muidu läheb kõik lappesse. Ja liinis peab olema, isegi päev läbi rongis kükitanud tüdrukud ei saa sealt korraks ära minna, et vetsu külastada. Ja keegi ei ütle neile isegi seda, kus nad on ja kuhu neid viiakse. Selleks ei ole aega, kõik peab toimuma kiiresti; neist peab kiiresti lahti saama ja natsi-sakslaste kukile saatma.

———————————————-

Me jõuame tagasi hostelisse kell 21.30. Noortevahetus hakkab lõpule jõudma ja see oli tore. Toredad inimesed toredatest riikidest. Itaalia meeskonnas oli inimesi Argentiinast, Ecuadorist ja Gambiast. Rumeenia meeskond koosnes tegelikult Transilvaania ungarlastest. Eestlaste hulgas oli moslemeid ja geisid, anarhiste ja armeenlasi, tuntud ja tundmatuid nihiliste. Paari päeva pärast oleme Bergamo lennujaamas, teeme kohalikust mendijaoskonnast 50 meetri kaugusel peale ja võtame päikest. Seisame turvakontrolli usjas sabas ja ootame. Tahaks saia ja lavaš-kiriid süüa.

———————————————-

Tallinn-Bergamo-Ljubljana-Trbovlje-Dobove-Trbovlje-Ljubljana-Bergamo-Tallinn, 12/15

1 Tegemist ei ole toimetaja ebakompetentsusega vaid autori kriukaga lisada eesti kirjakeelde võimalust kirjutada «koodi» lihtsamalt ja lühemalt kui suhteliselt paindumatu õigekeele reeglistik seda meilt nõuab. Ja samas saavad lugejad ju sellest aru, kui ma nii kirjutan, ah? // Autori märkus.

2Mõtlen sellega «ikoonilist märki» semiootlises käsitluses: «Märgi ja tähenduse vahel võib olla mitmesuguseid seoseid, üks semiootika rajajaid Charles Sanders Peirce (1839-1914) on taandanud need kolmele tüübile. Esimest tüüpi seoste puhul tekivad ikoonilised märgid (icons). Suhte aluseks on märgi ja selle tähenduse reaalne sarnasus (näiteks portree, mis tähistab konkreetset inimest). Teist tüüpi suhe moodustab indeksaalseid märke (indexes). Need põhinevad kas ajalisel või ruumilisel seosel märgi ja seda tähistava objekti vahel (suunanäitaja, valgusfoor, suits kui tule märk vms). Kolmandat tüüpi suhe moodustab sümboolseid märke (symbols), mille aluseks on suvaline seos märgi ja tähenduse vahel. See võib olla kokkulepe, traditsioon või isegi lihtne kokkusattumus (sümbolite näitena tuuakse tavaliselt loomuliku keele märke). Kuid igal juhul lõhub märgilisus paradoksaalsel kombel identiteedi mõistet: märk ei ole identne ei iseendaga ega ka objektiga, mida tähistab; märgi identiteet rajaneb objektil, mida ei saa märgiga identifitseerida – selle tähendusel: ilma tähenduseta pole märki, kuid märk ja selle tähendus ei ole üks ja seesama.» Mihhail Lotman «Paradoksaalne semiosfäär», järelsõna Juri Lotmani raamatule «Kultuur ja plahvatus». Tallinn, 2005, lk 216. // Autori märkus.

3 Mõeldud on määrdejuustu «La vache qui rit’» («Naerev lehm»). // Toimetaja märkus.

4Vt rudimendid, «‘Illegal’ Traveler: An Auto-ethnography of Borders by Shahram Khosravi»

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *