hirm ja jälestus Egeuse merel vol. 2

inimesed lihtsalt töölaagris, elamas hetkes, kellelgi ei ole nutiseadet käes // koloriseerimata, 1944

Õhtul läheb kõik minu silmis persse. Rollimängu ei toimu ja selle asemel lähme kontorisse jalkat vaatama; Kreeka-Eesti mäng. Enne kontorisse minekut ehitan korralikult võrdsust ja panen lüürilisuse ka veel peale. Kontorisse jõuan kõige esimesena, passin Instagramis ja ootan teisi. Kohale tuleb ■■■■■■■■ ja parempoolne kajut, vasakpoolsest jäävad kõik peale minu laeva. Kogu jant algab sellega, et istume laudade taga ja siis mängu alguses peaks olema hümn, Kreeka televisioon aga ei kanna Eesti hümni loomulikult üle ning ■■■il või ■■■■il tuleb idee, et me võiks ise laulda. Kõik tõusevad püsti, ainult mina jään istuma, sest ma tean, mis nüüd järgneb — mitte kellelgi ei ole hümn korralikult peas ning kogu see ettevõtmine moondub fataalseks farsiks. Ma püüan naeru tagasi hoida, aga see on keeruline; mulle tuleb meelde aastatetagune Reporteri uudis, kuidas mingid natsid tegid Tõnismäel Aljoša juures protesti ja pidid samuti hakkama hümni laulma, aga kellelgi ei olnud sõnu peas. Halenaljakad on need rahvuslased — mul on vähemalt palve sõnad peas, mis teil on? Tõesti, püüa nüüd ja kohe laulma hakata; kui saad hakkama, mine õpeta rahvuslastele ka.

■■■■ küsib mu käest pärast, et kas ma ei tõusegi hümni jaoks püsti. Vastan, et kui ma seisan hümni ajal, siis ma seisan, ja kui ei seisa, siis seisa, see ei ole minu jaoks nii oluline. Ma jätan ütlemata, et eriti ei hakka ma püsti seisma mingisuguse näitemängu jaoks, kus me emuleerime mingit eestlust. Jätan ka ütlemata, et see laul on igatepidi vale ja ma ei saa valet laulda. Las ma hävitan ja ehitan korraga:

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, — no ei ole ainult ’isa’ maa, muud pereliikmed ka, ja mu pere ja sõbrad on ’õnn ja rõõm’; maa on maa, muid maid on ka;
kui kaunis oled sa! — okei, see rida on nii ja naa, võib-olla tõesti on kaunis, aga kes selle ilu lõi?;
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa! — ee, ma võin kohe puusalt vähemalt viis asja tulistada, mis on mulle kallimad kui ’isamaa’, nagu päris reaalsed ja füüsilised inimesed näiteks, mitte nähtamatud kontseptsioonid;
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand — no see on ilmselge vale, perversne ja traditsiooniliste pereväärtuste vastu ju? Ema sünnitas ja kasvatas, ei ole vaja siin mingit liberaalset jama propageerida;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani, — kas see on see koht, kust viiakse seina äärde, vä?
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa! — Jannsenil said ideed otsa;
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa! God Bless America, all other countries can eat shit, ah?
Ta olgu sinu kaitseja — a mis see Kaitsevägi siis teeb?
ja võtku rohkest õnnista, — see on ainus ilus rida selles laulus, tõesti poeetiline, põhimõtteliselt sama tähendus, mis Allahu akbaril;
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa! — see on mingi süüdimatuse klausel ju?

Ühesõnaga, ma ei tunne, et ma peaks mingi täiesti tavalise inimese loodud sõnade peale püsti tõusma ja neid kaasa röökima, härdalt südamest hoidma ja pisaraid pühkima. Kui ma peaksin kunagi laulma, siis ma laulaks teistele inimestele või Jumalale. Aga ma ei tee kaasa farsis, kus näideldakse midagi… ning näideldakse halvasti ja korralikult sõnu õppimata.

■■■■ hakkab rääkima oma parteisse kuulumisest ja Sinisest Äratusest. Tema arust valetatakse holokausti numbritest ja tegelikult holokausti ei olnudki, olid töölaagrid, kus inimesed surid lihtsalt haigustesse. Nagu mida kuradit sa sellise idiootsuse peale oskad öelda? Ma lähen närvi; see partei on tegelenud ainult viha külvamisega ja Hitleri-sümpaatia on nagu õli tulle valamine minu jaoks, fucking natsid, raisk! Ma tulistan, vastu kuigi tegelikult tahaks temast rohkem teada saada, miks ta niisugune on. Minu osa selles vestluses ei ole hea, ma lähen liiga närvi ja mind häirib mu enda käitumine, sest ma lihtsalt lendan peale inimestele, kellega ma laeva peal saan hästi läbi, teen nalja ja naeran nende naljade üle; kellest ma tegelikult hoolin nagu igast teisest inimesest. Aga, kurat võtaks, natsidel ei saa olla mingit platvormi, rassism on teadlik, olemas; fakt, et nende jaoks on olemas teised rassid, on minu silmis juba rassism; me oleme kõik inimesed, osa teistsugused, osa rohkema melaniiniga, osa vähemaga, teistsuguse näoga, aga üldmõttes oleme inimesed ja ma ei tea, kust jookseb piir, kes kuhu peaks kuuluma; see on kultuuriline kontseptsioon, noaga lõikav eristamine. Kes käitub paremini, kes teeb mida — see kõik on minu jaoks teisejärguline; ma tean halbu eestlasi ja häid araablasi, ja vastupidi. Hea/halb olemine ei olene rahvusest, kultuurist, nahavärvist; see oleneb individuaalsest kogemusest ja selle kogemuse põhjal tehtavast eneseanalüüsist.

Pärast vaidlust küsin ■■■■i käest, kas ta elaks koos mustanahalisega; tema vastus on, et pigem mitte; et ilu on vaataja silmis. Ime muna. Oleks pidanud filmimise ajal küsima, kuidas ta käituks, kui ta armuks mustanahalisse? Kas heidaks valge aaria rassi teooriad ja eugeenikad kõrvale? Miks mustanahalised inimesed ei ole ilusad? Millal hakkab EKRE hukka mõistma valgete paremäärmuslike terroristide korraldatud vägivallaakte? Kuidas tekib kolmas põlvkond immigrante, kes tema silmis on okei? Kes on kolmas põlvkond? Kas 3G venelased, kes ei ole ühegi eestlasega abiellunud — kas nemad võivad Neljanda Reichi ajal Eestisse jääda või mitte? Kuidas mitte-eestlased eestlasteks saavad, kui keegi ei abiellu mitte-eestlastega,? Kas keegi, kelle vanaisa on Nigeeriast — kas tema saab eestlane olla? Või on siin «ühe tilga reegel»? Palju neid võõramaalasi siis täpselt Eestisse võib tulla? Mitusada; mis see kuradima kvoot on, ah? Kuradima l’esprit de l’escalier1 ; tüütud on need järeltõuked. Ja sina, keskealine, teel pensionile või juba seal, tea, et see must mees trolli peal, keda sa üldse ei taha siia — tema hakkab maksma või juba maksab sulle pensionit.

Arutelu lõppeb sellega, et ■■■■ hakkab jaurama oma «neeger ei ole sõimusõna» -teemat. Klassika. Ütlen, et üleeile kasutasid seda sõimusõnana, kuidas siis ei ole? Ta jääb vait ja ei ütle essugi; kõik on vait. ■■■■ paneb kaamera kinni ja hakkab jalkat vaatama; meile märkamata on skoor 1-0 Eesti kasuks. Kohalikud vaatasid raudselt, et täiesti imelikud inimesed on need eestlased — meeskond lööb värava ja keegi ei rõõmusta. ■■■■ ütleb moka otsast mulle, et pärast kaklust rusikatega ei vehita, aga et hea paugu panin talle. Ta ei saa aru, et see on 15-raundine matš. Mul on hea meel, et arutelu lõppeb; lüürilisus on juba üle-pea-lainetena kohal ja ma ei suudaks enam kauem adekvaatselt jaurata. Viimase asjana taban, et ■■■■ ütleb, et ■■■■ oleks ettevaatlik holokausti eitamisega — ■■■■ tõlgib —, et sellega võib pahandusi tulla. Nunnu, et imperialist aitab rahvusmeelset; kas see on autoritaarne intersektsionaalsus?

/–/

8. päev

Hommik algab kell 7.30 äratusega, et «Nüüd, kohe, liigume!» Fuck, ma läksin kell 4 magama ja kell 7.37 olen ma tekil, tirin köisi, ja ■■■■ on kaameraga näos, et «Davai, räägi, mis eile juhtus?» Ma ei saa üldse aru, mis ma teen, rääkimata sellest, kes ma olen ja kas ma olen üleüldse ärkvel. Laevaga avamerd seilata on juba lõbusam; ■■■■■■ on jummala mällaris ja jaurab ringi, ja see on minu silmis täiesti fine. Ta võtab endale ■■■■■■■■ mütsi ja teeb teda järgi, karjub üle laeva: «Pull, release, olio!» ja käib kõigile närvidele. Üks moment on eriti ehe — siis, kui ta vaatab ■■■■ile otsa ja teatab: «Tead ■■■■, sa oled tore poiss, aga sinu erakond on mulle tervisehäireid põhjustanud.» Mis sa selle peale ütled, nats? Mis sa arvad sellest, et sinu partei, mis tahab geisid koonduslaagrisse, vabandust, töölaagrisse saata [kes see tüüp oli, kes seda ütles!?], on talle tervisehäireid põhjustanud? A — tunned süüd; B — sul on pohui; C — ta valetab?

[TO BE CONTINUED]

1Trepitarkus’; tagantjäreletarkus pr keeles.

One thought on “hirm ja jälestus Egeuse merel vol. 2”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *