endla tänava pedofiil

kõige parem oli koju minna trolliga number 4, aga siis läks tee mööda selle pedofiili majast. nii et kogu maa viadukti alt koduni oli tarvis joosta. teine võimalus oli tulla vabaduse väljaku poolt bussiga number 16. tegelikult flööditundide pärast oli niipidi mugavamgi. ainult et see pedofiil sõitis ka tihti sama bussiga. ükskord kui kollane ikarus vabakalt jälle rahvast täis valgus ja taksopargi poole sõitma hakkas, tõusis esiistme vahekäigu pool istunud naine püsti, noogutas, et hoopis mina oma suure seljakotiga istuksin ja me vahetasime kohad. nägin alles siis, et akna pool istus see pedofiil. ja kõik vaatasid väga hoolikalt, et nad ei näeks, kuidas ta proovis mind jalast järjest kõrgemalt katsuda ja kuidas ma end järjest järsemini eemale tõmbasin ja kuidas mitte kuhugi ära minna polnud.

kodu oli tulika 25-9, telefon 471 889, indeksit ei mäleta. see pedofiil elas endla 46, aga tema aknad teisel korrusel olid sinika tänava poole. ta pildistas kõiki lapsi, kes piirnevates aedades mängisid. ma teadsin, et ta on halb, lihtsalt tundsin, aga ei saanud aru, miks. kui me õues mängisime, pildistas ta laurat, liisi, annit, mind ja kõiki poisse. istusime garaaži katusel kui ta jälle aknale tuli ja pildistama hakkas ja meile lehvitas ja teised vastu lehvitasid ja ma mõtlesin, kuidas sellega on midagi valesti, aga mul polnud sõnu, mis on valesti. “ärge vaadake sinna, kuulete, ta teeb ju pilti,” sikutasin laurat käisest. “no ja mis siis? öö-ää, tee pilti, böö-böö-bää,” lollitas laura pedofiili akna poole. pöörasin selja.

kord olin hoovis üksi mängimas ja see mees tuli kohvriga bussipeatusest maja poole. jõudis viimase foorini, nägi mind ja lehvitas. jooksin ruttu sinise maja nurga taha põõsa varju ja vaatasin, kas siit koduni jõuaksin joosta kui midagi halba juhtub. jõuaksin. miks ta lehvitab, miks tal on see kohver ja miks ta pildistab? korraga astus see pedofiil sinise maja nurga tagant otse minu peidupõõsa juurde ja ütles: “vaata kui lohakalt su särk on püksist väljas. tule, paneme särgi tagasi,” ja enne kui ma midagi teha jõudsin, oli ta juba käega mu püksiääre enda poole tõmmanud ning teise käega särgist kinni võtnud. ja ma mäletan, et ma tahtsin teda lüüa; et ma mõtlesin, nüüd tuleb kõvasti lüüa. “TULE ÄRA SEALT!” möirgas just sel hetkel muidu tasahäälne alumise korruse naabriproua akna pealt. “tule kohe siia! tule ruttu ära!” jõudsin akna juurde. “kohe tule tuppa – ruttu, sina mine tee tagant uks lahti – tule kohe tuppa,” pöörasin ringi ja nägin, kuidas see mees oli jõudnud põõsaste vahelt endla tänavale, kuidas ta kohver veel okste vahele muudkui kinni jäi ja kuidas ta seda tiris. ma mäletan kui hirmu täis olid ema silmad kui ta õhtul köögis küsis, kas see mees oli mulle veel midagi teinud. ei, ei teinud.

ja enam ta mind kunagi kätte ei saa, mõtlesin. trolliga sõitsin nüüd alati peatuse võrra edasi, vabaduse väljakul ootasin kaugemal ja kui buss tuli, vaatasin mitu korda ringi, et seda pedofiili poleks. bussis vaatasin ka mitu korda ja igas peatuses igaks juhuks. bussipeatusest kodu poole jooksin nii, et jääks see üks fooritsükli vahe mind igal juhul teistest väljujatest eraldama, siis sain välisukse võtme käes valmis panna. läks mööda õige vähe kui meie aadress polnud enam tulika 25 ning kooli ja koju ja igale poole sai jala minna.

ühel õhtul köögis suhkrusaiade kõrvale piimaga musta teed juues teatasin emale, isale
ja universumile üleüldiselt: “muide, ma ei õpi enam flööti. käin karate trennis, juba mitu korda olen käinud.”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *