Chief Keef Type Beat

Elas kord lollike Ivan. Tööd ta teha ei viitsinud, koolitarkust suuremaks ei pidanud, päevad läbi mängis CS:GO-d ja produtseeris FL Studios Chief Keef type beate. Varanatukest teenis Ivan nende samade biitide müügist. Vahel läks mõni viie kuldna eest, vahel kümne, teinekord ostis keegi 50nese paki. Siis tähistas Ivan edu paksu jointiga ja vaatas netist ilusa printsessi videosid.

Kord sai Ivan Twitteris tuttavaks röövlipealikuga kaugelt maalt. Röövlipealikul oli palju iseliikuvaid vankreid, üks uhkem kui teine. Tal oli suursugune loss, tiigrid, pantrid ja palju vapraid käsilasi. Üle kõige hindas röövlipealik aga korralikku Chief Keef type beati.

Röövlipealik ostis ära kõik, mis Ivani laisad sõrmed produtseerisid ja maksis hästi. Sageli maksis ta ette, Ivan lubas biidid järgi saata, jäi aga mitmeks nädalaks CS:GO-d mängima. Ühel päeval teatas röövlipealik: “Ivan, ma olen sulle maksnud 67 biidi eest aga saanud ainult 31. Pealegi need viimased olid .mp3-ed, mis sa ise enda Soundcloudist alla olid rippinud, mitte .wavid nagu sa lubasid. Sa oled mulle võlgu. Mine Chief Keefi juurde ja sebi mulle Love Sosa instrumentaal. Muidu lõikavad mu käsilased sul eide-taadi nähes pea otsast.”

Ivan oli nõutu. Chief Keef elas seitsme maa ja mere taga kõrges tornmajas, mida valvas kolme peaga lohe. Ning Love Sosa instrumentaali polnud ta nõus jagama ka poole kuningriigi eest. “Mis ma loll nüüd peale hakkan”, kurtis Ivan, “eidekese-taadikese silme all tehakse mind peajagu lühemaks”.

“Ivan ära põe”, ütles siil pop-up bänneril, “vaata aknast välja, seal on lendav ahi. Hüppa sinna peale ja kihuta seitsme maa ja mere taha”. Ivan läks akna juurde: “See X6 vä?”.
“Punane jah, M-paketiga. Kobi sinna peale ja anna ahjule kuuma. Vaata, kindalaekas on ka seitsme penikoorma antsu. Tõmba see kõik ühe hooga sisse, ära sa maha lase pudeneda, muidu ei jõua sa õigeks ajaks kohale”.

Ivan tallas pedaali nagu jaksas. Sõitis läbi kümne asula, külamehed sandiks, lapsed-naised vigaseks. Üheteistkümnendas asulas aga pidas kuri kuningas ta kinni. “Sul on ülevaatus läbimata”, ütles kuningas. “Enne sa edasi ei saa, kui oled kolm korda Yandex taksot sõitnud. Ja vaata, et su reiting oleks vähemalt neli ja pool tärni”.

Yandex takso sõitmine oli raske töö. Paljud olid seda tehes kaotanud hingelise tasakaalu ja viimased sendid. “Mis siis ikka” ohkas Ivan ja kääris käised üles. Kõigepealt vedas ta hullunud West Hami fänni, kes jauras terve tee, kuidas inglise räpp on parem kui ameerika oma, et Declan Rice on maailma parim kaitsev keskpoolik ja kuidas “Suburra” esimene hooaeg oli maailma parim seep aga teine hooaeg igav. Seejärel kleepis fänn talle nätsu istme alla. Kuna Ivan ta ibale suurt vastu ei vaielnud vaid kannatas kõik ilusasti ära, andis jalkafänn talle oma nätsuste sõrmedega viis tärni. Järgmine klient oli närvivapustuse äärel videomänguarendaja. See ei suutnud suuremat vestlust arendada vaid mõmises omaette midagi beta-testimisest ja et “never again”. Kuid oh häda – arendaja sõrmed tudisesid ja nõnda märkis ta hindeks viie asemel nelja.

Et kurja kuninga linnast pääseda, pidi Ivan kolmandalt sõidult kindlasti viis tärni saama. See väljakutse tuli aga karusnahavastaste marsile.
“Oo ei”, oigas Ivan, “mis ma loll nüüd peale hakkan. Need ei anna elus mulle viite tärni, kui ma ülevaatuseta lendava ahjuga sõidan, mis musta suitsu välja ajab. Pidin ma loll Chief Keef type beate tegema, siia ma nüüd pidama jään kuni röövlid mu peakese veerema panevad”.

“Psst, Ivan”, ütles siil WhatsAppis, “ära nukrutse. Vaata üle tee kõnnib tädike. Tõmba talt rätik ära ja mässi endale ümber pea. Kui karusnahavastased midagi küsivad, ütle ainult Inshallah ja Mashallah. Kindel pauk, et viis tärni saad”. Ivan rõõmustas: “Thanks siil, elupäästja oled! Kui biidi kätte saan sebin sulle ploki helesinist LMi ja liitrise Lauduri”

Loomakese õpetussõnade järgi talitades pääses Ivan kuninga juurest tulema. Ta sõitis ja sõitis kuni jõudiski seitsme maa ja mere taha. Vaatepilt oli trööstitu. Tänavatel kummitasid tuhanded DJ-d, kes saatsid möödakäijatele oma mixtape’e. Miljonite kaupa oli promootoreid, kes kutsusid FBs oma pidudele – vahel mitmekümnele samal päeval. Tornmaja ümber oli aga ennast kerinud lohe, kelle üks pea pakkus internetti, teine pensionifondi ja kolmas küsis lihtsalt suitsu.

Sigaretivõrra vaesem, ronis vastne Koduinternet XL paketi omanik trepist üles. Suur oli tema üllatus, kui leidis Chief Keefi lootoseasendis paaniflööti mängimas. Keef oli krishnaks hakanud – ta kandis John Lennoni prille, seintel olid John Lennoni plakatid, põlesid John Lennoni lõhnaküünlad. Kogu see vägivald, mis ta varasemat muusikat ümbritses oli meistri ära väsitanud ja nüüd tahtis ta iseennast ja maailma paremaks muuta. Sellepärast ei jaganud ta kellelegi ka juba aastaid Love Sosa instrumentaali.

“Chief Keef, ära pane näksi”, anus Ivan, “anna mulle Love Sosa beat, muidu lõikab röövlipealik mul eide-taadi nähes pea otsast”. “Olgu”, ütles Keef, “annan sulle selle instrumentaali kui arvad ära, milline suur muusik mind hetkel kõige enam inspireerib”. Ivan jäi mõttesse. “Patune Pool”, pakkus ta. “5miinust? Chainsmokers?”.

“Okei, sa tõesti oled idioot”, kostis Chief Keef John Lennoni prille kohendades, “aga ära muretse, mul on plaan”. Ivan järgnes talle stuudiosse. Neli ööd ja päeva veetsid meister ja ullike sõba silmale saamata aparaatide juures, kuni Keef saatis Ivani mälupulgaga röövlipealiku poole sättima.  


Tee palee juurde oli sünge. Kõikjal vohas toksiline maskuliinsus. Enne pealiku juurde lubamist otsisid maskides ja matšeetedega käsilased Ivani põhjalikult läbi. “Ivan, lollike”, naeris röövlipealik madalal häälel, “tõid mulle ikka õige biidi? Või üritasid ise järgi teha? Mul on terve surnuaia jagu Chief Keef type beat produtsente, kes proovisid mulle enda tehtud biiti õige pähe anda”

“Biit on 100% certy”, ütles Ivan ja andis pulga pealikule, endale aga pistis salaja kõrvatropid kõrvadesse. Kui röövlipealik loo suurtest kõllidest mängima pani, hakkas ta hullunult karjuma ja kätega vehkima. Temal ja käsilastel purskas kõrvadest verd. Ivan ja Keef olid jätnud loo masterdamata ja eksportinud selle nii nagu tehase helikaardiga tuleb. Bassid olid mudrused ja sündid rämedalt overpowered. Lisaks olid Ivan ja Keef pannud igale poole airhorn’e ja odavat producer tag’i, kus kõnesüntesaator ütleb “Ivan Lollike on the beat”.

Segadust ära kasutades haaras Ivan matšeete ja lõi röövlil ning käsilastel pead maha. Seejärel läks ta varasalve ja võttis kaasa nii palju käekellasid, Gucci hilpe ja kuldehteid kui ära tassida jaksas. Tiigrid ja pantrid lasi Ivan linna peale vabaks. Garaažist valis aga endale kõige hunnituma iseliikuva vankri – sellise, millel oli kehtiv ülevaatus, sest rohkem Yandex Taksot ei kavatsenud Ivan enam sõita.

Möödus nädal, möödus kaks ja jõudiski Ivan tagasi koju. Taat istus siiliga FL Studios ja produtseeris 6ix9ine type beate.  

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *