aita end ise

kui kergesti see näitlejatetoa ukselink alla vajus. ja kuidas see uks üldse kinni püsis kui link niimoodi kergesti käis. ja kui vaikselt uks üleüldse lahti ja kinni käis. ei tea, kas seda paugutadagi sai. kindlasti pidi saama. aga see link. iga kord mõtlesin, jälle nii kergesti. ja siis avanes uks ja näkku lõi suitsu, grimmi, mingi kange joogi, igasuguste parfüümide segu, kohvi ja garderoobi lõhn.

pika grimmilaua nurgas seisis alati, tõesti kogu aeg, tahaksin uskuda, et igavesest ajast igavesti üks sukapükste karp. sellele oli musta pastakaga mitmekordselt läbikirjutatud AITA ja sinisega END ISE. mõnikord vaatasin seda karpi kaua, kaua aega järjest. miks see alati seal oli. ja kui naljakasti ta peeglinurkade alt paistis. grimmipeegleid oli mitu ja nad olid kõik reas ja toole oli ka mitu ja need ka olid enamasti reas. riietusruume oli kaks, NAISED ja MEHED. sinna ei mahtunud peaaegu mitte inimestki, eriti korraga.

toa keskel oli laud, mille ümber nurgatumbadiivanid jooksid kokku nagu U. laual olid suitsupakid, võtmed, kohvitassid, käekell, tekstiraamatud, pastakad, välgumihklid, poolik kalevi apelsininätsu pakk, ajalehed, huulepulk, trühvlikommid, pudelikork, rahakott ja palju, palju muud. aita end ise.

see näitlejatetuba oli ehk sama suur kui mu kodu, aga väga kõrge. nii kõrge, et valgest redelist üles ronides sai teha tiiru laudteel, mille ääres oli kappide viisi nukke. kuna seal ei tohtinud nukkudega mängida, tegi seda iga teatri laps.

“keegi! KEEGI! andke mulle mu sukapüksid, RUTTU,” pikk valge kõhn käsi sirutus kahe tumerohelise paksu kardina vahelt välja. see oli aita. siis pööras tene jalaga – viuhh – grimmitooli keeruga kardinate poole, haaras parema käega teelt kaasa AITA END ISE, ulatas selle aitale ning vihises tuldud teed peegli ette otseks tagasi.

One thought on “aita end ise”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *