3.o4 Hadžar

Ali al-Awadhi sooritamas palverännakut ujudes, 1941 http://english.alarabiya.net/en/features/2018/06/14/Meet-the-man-who-swam-around-the-Ka-ba-77-years-ago.html

Taevas on tinahall, üksikud kajakad liuglevad selle all ja lörtsi kukub paraadna varikatuselt kahhelplaatidele, plörts ja plörts. Number 48 majaesine on samasugune nagu enamikel tornmajadel, keldrikorrus tõstab selle kõrgemale maapinnast ning paraadna ukse ette pääseb ühelt poolt mööda kaldteed ja teiselt mööda treppe. Kaldtee on tänu järsku alanud sulale muutunud kohutavaks surmalõksuks, kust julgevad alla minna vaid kümne aastased tattninad, rõõmuhõisete ja kergete peapõrutuste saatel.

Seina ääres kükitab sorgus rastapatsidega segavereline lõngus, tema hüperrõivad, hoolekalt hoolimatu segu pungist, ökofanatismist ja Külastuspäeva eelsest hüperrõivast, need on altpoolt põlvini läbivettinud ning ülalt kubemeni mulla, tuha ja ebamäärase ollusega määrdunud. Ta vaatab ärevalt kord ühele, kord teisele poole ja suitsetab iga viie minuti järel uue sigareti, iga uue sigareti peale vajub tema keha aina rohkem längu. Ta on meeltelkäija, nagu mõni on närvidelkäija, siis tema käib inimestele meeltele. Tema kehahoiak on mõtetu, ta ei ole ei küürus ega rind ees kummis, ta on kord rohkem, kord vähem längus, see riivab silma ja masendab. Tema hingeõhk haiseb vaheldumisi suitsu, kohvi ja savu järele, tihtilugu ei söö ta korralikult ja see haiseb hoopiski maohappetühjuse järele. Enamus tema riideid on kas sama vanad kui tema vanemad või isegi vanemad, nende kopitand haisu varjab vaid tema dreedidelt hõnguv lehk, mis sarnaneb aasta aega kantud villaste sokkide järele. Tema muusika on juba aastaid terroriseerinud kõiki tema paraadna elanikke, seda on neljandalt korruselt paraadnaukseni kosta ja kui ta leiab patareisid, siis kannab ta kaasas antiikset supakat, et ka tänava peal kõndides teisi oma muusikaga häirida. Ning siis kui muusika ei mängi ja ta jalutab lihtsalt tänaval, segab ta teisi oma rinnamärkidest ja kettidest kolisevata riietega, ja siis kui on suvi ja tal on jalas lühikesed püksid ja seljas maika, siis lohistab ta kõndides oma jalgu nii, et seda on kuulda juba 50 meetri pealt. Ta sööb viisakalt, suu kinni ning ei matsuta, selle asemel käivad tema lõualuud iga mälumise peale korraks paigast ja tekitavad nihestuvat niginat, seejärel lajatab ta need justkui meelega kokku ning kostub veelgi tülgastavam hammaste plaksatus. Suppi sööb ta nagu jooks kuuma teed, luristades, tahket toitu aga nagu suppi, korra mäludes ja seejärel koheselt alla neelates. Kui ema ei tee süüa, siis praeb ta meelsasti ise, ta praeb kõike, sibulaid ja muna, kartulit ja makarone, praadimislõhn on nagu parfüüm, mis varjab kopitand riiete ja läpnud dreedide hõngu. Ta riivab silma, kurnab kõrva ja matab hinge, ta on meeltelkäija ja ta ei oska teisiti olla.

Nurga tagant ilmub ontlik vanahärra, viigipüks ja kaabu, esteetika etalon, iga vuntsikarv ühe pikkune ja ülikond siledam kui tuulevaiksel päeval rabajärv. Ta kõnnib tasakaalukalt, iga samm täpsem kui Hiina Rahvavabariiki esindavate sünkroonujujate esinemine, silmad seatud kaks meetrit ette, et mitte näida justkui kõnniks ta silmad maas ning samas alati märgata võimalikke kohti, kus ta komistada võiks. Vanahärra võtab käsipuust kinni ja vinnab ennast mööda treppe üles. Trepist üles kõndides märkab ta noormeest ja noogutab stoilises rahus, noorhärra võtab suitsust viimased mahvid ja lehvitab.

„Tere, Šahh!”

„Tere-tere, Leon, keda sa ootad?”

„Sind ootasin, me peame rääkima.”

„Tohoh, sa näed täna täitsa rääbakas välja, mis juhtus?”

„Lähme äkki üles, see on veits pikem jutt.”

„No lähme, ma ostsin just kohvi ja koort,” ütleb Šahh ja viipab käes olevat kandekotti, „Saab veits vere käima ja sooja sisse.”

„Mhm.”

Šahh avab ukse ning peale väikest kemplemist kes-kellele ust lahti peaks hoidma, saavad nad helekollasesse paraadnasse. Leon tuli peaaegu otse tema juurde, aint koti viskas koju, ning nüüd loodab ta, et Šahh kutsub suure kaubalifti, kus nad ei peaks ühe ruutmeetri peal koos olema, Kord ja Kaos, Puhtus ja Mustus. Šahh kutsub loomulikult väikese lifti ning seal kolmeteist korrust sõites hakkab Leon juba enda meeltel käima.

„Vabandust, ma haisen,” ütleb ta nukralt.

„Mhm.”

„Ma tulin otse.”

„Teinekord ei tasu tormata.”

„Asi on perses.”

„Mis asi?”

„Lahabiga.”

„Kuidas siis nii?”

„Käisin eile Kasemetsas ja asi läks täitsa kontrolli alt välja. Lahab aitas aga … ,” hakkab Leon Šahhile oma seiklustest rääkima.

Ta räägib kõigest, ta räägib ennast liftist välja, trepikojast tuppa, riidest lahti, kööki laua taha, ta räägib nigeerlaste käest ostetud kotitäiest õllest, diiselrongist ja suvilaläbust, makaakidest ja Maugist, lumme mattunud metsast ja millestki õudsast, tuhandetest pakasepoegadest ja Lahabist temas neist läbi tungimas….

Ta räägib kuni Šahh valab kohvi tassidesse ja seab laua keskele tuhatoosi.

„Nojah,” sõnab Šahh ja paneb sigareti põlema.

„Novot,” vastab Leon ja paneb ka sigareti põlema.

Nad istuvad vaikides ja lürbivad kuuma kohvi. Leon vaatab vilksamisi Šahhi poole, Šahh aga vaatab köögiaknast tinahalli taevast ja mõtleb.

„Sa pead Lahabi tagasi tooma,” pöördub ta järsku Leoni poole.

„Nu-jaa, muidugi, ootame veidike, ta ilmub nagunii…”

„Ta ei ilmu enam midagi niisama. Teie koostöö sai lõpu, seda ei oleks pidanud üldse toimumagi, sa tead seda või?”

„Mida?”

„Et inimesed ja džinnid ei tohiks üldse koos olla, koos elada. Inimeste ja džinnide koostööst sünnib vaid halba. Me mõlemad oleme maailmas selleks, et kummardada Jumalat, aga me peame teineteisest lahus elama, sest nemad võivad end meie eest peita ja meile salaja halba teha.”

„See ei kõla loogiliselt, mis vahet seal on, et nemad saavad ennast meie eest peita?”

„Selles ei olegi midagi loogilist, et lisaks inglitele, kuraditele ja inimestele on veel mingid tulest tehtud olendid. Loogiline on see, et džinnid on meist palju võimsamad ja sellise võimuga käib kaasas ilmselge kõrkus ja kui ka labased loomad nagu inimesed saavad sellest osa, siis võib tulemuseks olla katastroofne megalomaania ning elu, mis ei ole Jumala märtrile, allunule sobiv.

„Minu arvamus on, et Lahab on alati olnud või et temast on hiljuti saanud sinu kariin, see tähendab ta on sinu kaaslane, ja ma ei ole kindel, et see on hea, et su kaaslane on džinn, ingel oleks parem, ja ma ei ole kindel, et ta on moslem, nii et ta võib täiesti vabalt Kuradi poolel olla ja sulle sigadusi sosistada. Samas… ta on pidevalt tegelenud sinu aitamisega ning ka viimane tegu, sinu päästmine Pakasetaadi käest, ka see räägib tema kasuks. Mis ta ütles sulle enne sinu sisse tulemist ja pakasepoegade käest põgenemist?”

„Ta rääkis vist midagi väravast ja et see on nüüd avatud. Ja et seda saab sulgeda kui ma palverännakule lähen, muidu ei tohi me enam kohtuda.”

„Selge siis ju – ta on sinuga koos olnud, juttu ajanud ja niisama hänginud, aga te ei olnud veel päriselt koostööd teinud. Siis kui ta sinu sisse tuli, et sind pakasepoegade käest päästa, siis töötasite te koos ning avasite värava inimeste ja džinnide vahel. Jumal hoidku, värav kahe dimensiooni vahel! Saad aru kui ohtlik see võib olla?!”

„Mis seal siis …”

„Mis seal siis on või? Kas sa arvad, et kõik džinnid on nagu Lahab? Et tulevad rastapatsid peas sinuga kivi tegema? Džinne on palju, osa head ja moslemid, osa halvad ja uskmatud, osa on deemonid, ghuulid, nekrofaagid, vereimejad, mässumeelsed mariidid. Ja sa ei suuda ette kujutadagi khtoonilist superdžinni, ifriiti, kes läbi selle avatud värava siia võib jalutada…”

„Lahab on ifriit, ta rääkis seda suht kohe kui me tuttavaks saime,” ütleb Leon vahele.

Šahh vaikib, võtab lonksu kohvi ja vaatab talle otsa.

„Sa tahad siis palverännakule minna, sa pead värava sulgema,” ütleb ta veendunult.

„Jaa-h,” vastab ta ebakindlalt, „Vist küll, maitea, maitea, kas see on võimalik üldse?”

„On küll.”

„Jaa, aga kuidas ma lähen sinna, see on igatpidi peaaegu 6000 klikki lõunasse?”

„Sa ei saa sinna, seda teekond ei ole kuidagi võimalik ette võtta. Ning seda ei ole enam ju.”

„Mida ei ole enam?”

„Seda.”

„Mida?!”

„Jumala maja.”

„Mis mõttes?!”

„Ei ole, kõik, vsjo, otsas, puhas töö.”

„Oot, oot, mis mõttes? Kaabat ei ole enam või?”

„Jaa, mis mõttes sa seda ei tea, juba peaaegu pool sajandit ei ole.”

„Kuhu poole me siis palvetame, miks need mullad noortekeskuses sellest ei räägi, misasja…”

„Ma olen sama üllatunud, et sa sellest midagi ei tea. No tegelikult saab ju sinna palverännakule minna… Aga sa kõnniksid lihtsalt radioaktiivsete rusude peal ja tuleks tagasi mitte ainult kirgastununa vaid võibolla isegi helendavana. Kohe peale Külastuspäeva hakkas jama pihta, Aasia hakkas liikuma, sama palju kui Khani ajal, ning Lähis-Ida asus kaitsele. Madistasid senikaua kui mandariinid said paar raketti tööle. Kaljutempel ja Kaaba, ühe ööga, põmm, ja põmm, miljonid surnud ja miljard ellujäänut, a millesse nad ellu jäid? Ülerahvastatud ja kiiritatud põrgusse. Muidugi mullad ei räägi sellest, see oleks bisnissele karuteene, kogu nende mannaroosa jura on prohveti superheaduse ja Jumala Maja ilu ja võimsuse peale üles ehitatud. Sa oled ju keskuses käinud?”

„Jaa, muidugi olen, iga pühapäev käisin seal neid imelikke tähemärke kritseldamas. Tead, et üks näeb nagu smaili välja?”

„Ja-jaa, muidugi tean, see on ju sarnane mu emakeelele …”

„Vabandust, ma ei taht solvata …”

„Ükskõik, aga kas sa neid pilte nägid seinte peal? Need, kus must kuup seisab keset rahvamasse ja säravaid tulesid?”

„Muidugi nägin, mul on kodus ka paar sellist, vaarisa vist sai need enne Külastuspäeva, nüüd on nagu mingid reliikviad, käivad käest-kätte sugulaste seas.”

„Need pildid ongi ainus, mis sellest järgi on. Pildid ja meenutused inimestelt, kes said seda ise katsuda.”

„Aga Must Kivi?”

„Vist on ära veetud… Ma olen kuulnud, et peale plahvatust käidi rusud üle ja veeti tähtsamad asjad minema. Aga kuhu, seda ei tea keegi. Ära peidetud, võibolla Kairosse, võibolla kaugemale läände.”

„Kui teaks siis saaks sinna minna palverännakule…”

„Miks?! See kivi on mingi lollakas meteoriit, mis sadas mustmiljon aastat tagasi taevast alla ja sellest ajast saati on see inimesi ainult tülli ajanud. Sa tead seda lugu, kuidas see jurakas üleüldse Kaaba külge pandi?”

„Ma tean, et Iibrahim ja Ismael ehitasid Kaaba. Et seal pidid isegi Iibrahami jalajäljed olema.”

„Nojah, seda lugu on jah räägitud, et nemad ehitasid. Kurat seda teab, millal nad seda tegid, ja kas nemad üldse tegid, kas nad üldse eksisteerisid? Kas seal olid sellised inimesed nagu Iibrahim ja Ismael ja kui jah, siis mis inimesed nad oli? Meil on lood, kümned lood, üks hullem kui teine, teine uskumatum kui kolmas. Ja meil on… Tähendab meil oli maja, iidamast-aadamast püsinud ehitis, iga aasta veidike siit ja veidike sealt kõpitsetud. Ja selle kõrval mingid nõod kivimis, mis tunduvad jalajälgedena,” ütleb Šahh ja kukutab kustunud koni tuhatoosi.

Peale seda jääb ta vaikides tinahalli taevast silmitsema. Leon jääb talle otsa vaatama, pöörab vahel pilgu tinahalli taeva ning loodab sealt midagi leida, midagi mida Šahh seal näeb, pöörab seejärel pilgu tema peale ning läidab uue sigareti.

„Sul jäi nagu mõte poolikuks või?”

„Vabandust, ma olen täna veidike hajevil. Ma valan veel kohvi, soovid?”

„Jaa, natuke, pool tassi.”

Šahh tõstab kannu ja loksutab kergelt, et mõõta kas seal on piisavalt sees. Ta valab kõigepealt Leonile pool tassi ning seejärel hooga endale peaaegu et terve tassi täie. Ta võtab enda tassist suure lonksu ning läidab samuti sigareti.

„Nii, ma püüan nüüd kõik asjad kokku võtta, nii et sellel kõigel oleks ka mõte. Meile meeldib see mõte, mõte Majast suure tähega, Jumala Majast, maailma keskpunktist. Me koondame terve oma kogukonna selle ümber, selle poole, tulistame seda igal momendil palvetega. Me ei tea kaua see seal oli olnud aga me teame, et selle ümber on mingisugune religioosne tegevus toimunud viimased paar tuhat aastat. See on laetud religioosse, spirituaalse, mentaalse energiaga. Me palvetame sellest 6000 kliki kaugusel ja me kujutame ette justkui palvetaks me selle ees. Kui sa oled korra seal käinud, siis jääd sa igavesti tundma seda laetust, kuldsete ustega maja, mille ees oleme me kõik lihtsalt inimesed, mass keerlemas ümber selle, iga osake püüdlemas seda katsuda, iga ringiga veidike lähemale pürgimas, et lõpuks jõuda Musta Kivi juurde, Must Kivi otse paradiisist, Must Kivi mida katsudes, suudeldes suudled sa paradiisi. Ma olin seal ja see oli … jube! Kas sa kujutad ette mida inimesed hakkavad tegema selleks, et seda kivi katsuda? See maailm ajab inimesi sellisele meeleheitele, et nad on võimelised kõige pühamas paigas maailmas rüselema, võitlema, et üle teiste ronides jõuda paradiisi. Nad nutavad ja karjuvad, nad hõõruvad seda kuradima kivi oma kätega, nad nühivad seda riidest salliga, et seda koju haigetele sugulastele viia. Ja arvatavasti nad saavadki paradiisi katsuda, nende sugulasel hakkabki sallist parem, sest usk on võimas, väga võimas.”

Šahh joob veidike kohvi ja jätkab:

„Ja nüüd kujuta ette, et see Maja on kadunud, mis inimestega juhtub? Kas neid valdab meeleheide või on nende usk tugevam kui mingid kuradima üksteise peale laotud kivid ja selle külge aheldatud kivi ja selle kõrval asuvad augud kivis? Kas inimesed kummardavad Jumalat või tema maja? Ei, inimesed peavad mõtlema nende lugude peale, inimeste peale, kes seal olid ja mida nad tegid.”

„Aga sa just ütlesid, et kas me üldse teame, et need inimesed olemas olid?”

„See on täiesti ükskõik kui me vaatame seda, mida nad tegid ja miks nad tegid ja mõtleme, mida meie peame tegema.”

„No aga mida siis Iibrahim tegi?”

„Hea küsimus aga valet pidi, parem oleks kui sa küsiks, mida ta ei teinud ja kes siis tegi?”

„No mida ta ei teinud ja kes siis tegi?”

„Kas sa oled kuulnud Sumayyast?”

„Kellest?”

„Sumayya, kaks tema lapselapselast elavad ka siin majas, Hussein ja Hassaan, nad on sinust paar aastat vanemat.”

„Need poksijad või?”

„Jaa, just nemad, nende vaarema oli Sumayya.”

„Ma tean neid aga ma ei tea nende vaaremast midagi.”

„Sumayya tuli siia Jeemenist koos oma poja Jaakubiga. Neid, nagu teisigi tulijaid, võeti kinni ja viidi Harku vanglasse. Mis juhtus, oli see, et teda lasti sealt peagi välja aga poega hoiti kinni. Öeldi, et ei olda kindlad tema loo tõelisuses ja et tal on mingid ühendused mingite kahtlaste inimestega ja et talle ei saa kaitset anda. Nüüd vaene Sumayya, ta oli suuremat sorti jamas, ta oli üksinda võõras riigis ja ta pidi kuidagi ilma pojata hakkama saama. Kuna pojaga oli jama, siis ei saanud ka tema kaitset ning jäi kuskile bürokraatia masinavärgi vahele, illegaalse immigrandi ja pagulaskaitse vahelisse hallalasse. Talle anti tuba ühes sotsiaalmajas Astangul koos saja teise naisega. Igal hommikul pidi ta sõitma Tondile ja andma allkirja migratsiooniametis, et ta on veel riigis kohal. Kui ta seda ei oleks teinud, siis oleks nad tema korteri ära and. Täielik debiilsus, kuhu ta siis kaob kui ilmselgelt elab ta sotsiaalmajas?

„Igatahes, aja jooksul sai ta teada, et poeg võibki Harkusse jääda või et teda võidakse isegi tagasi saata. Sotsiaalmaja sajalt suult kuulis ta ära kõik variandid, mis võib juhtuda ja mida ta tegema peaks. Ta kuulis, et ta peaks pojale kaitsja leidma. Et on olemas üks väga hea kaitsja, kes on teisigi aidanud, aga et ta maksab. Ja kuna ta ei tohtinud ametlikult tööl käia, siis ainuke võimalus oli mustalt kuskil raha teenida. Jeemeni kogukond oli selleks ajaks juba üpriski suur ning ta sai tutvuse kaudu ühte jeemenlaste mööblivalmistamise töökotta Pääskülas, pidi seal vatti toppima. Sajad suud aga hoiatasid teda, et ta jumala eest sinna bussiga ei läheks, sest üks naine oli niimoodi vahele jäänud – ametkonnad jälgisid tollal pisteliselt inimeste liikumist ning kuna kõik oli siis digitaalne, kaasarvatud bussipiletid, siis said nad vaadata ka tema igapäevast liikumist ja igapäevane sõit ühte kohta oleks võinud küsimusi tekitada. Ühesõnaga, Sumayya läks hommikul migratsiooniametisse, pani allkirja ja tuli tagasi Astangule. Seejärel kõmpis ta jala tööle ja õhtul tagasi, ja nii iga jumala päev kuu aega jutti. Peale kuu aega tööl käimist otsustas ta poega vaatama minna ja jalutas Astangult Harkusse. Vangla juurde jõudes avastas ta, et sel päeval ei olnud võimalik külastada, ta ei teadnud, et tegemist oli suvise pööripäevaga ja enamus asutusi oli pühade puhul kinni. Suurest nördimusest korjas ta maast kolm kivikest ja viskas nendega vangla suunas. Tol päeval tööl olnud valvurid aga olid pigem raskema sõrmega poisid ning saatsid kivide eest vastu kummikuule. Üks kummikuulidest tabas Sumayyat otse rinda. Tema kuu aega järjest tööd rabanud keha oli liiga räsitud ja väsinud ja asjadeolude kokkulangemisel lakkas ta süda saadud löögist töötamast. Vihased valvurid lasid tal vangla väravate ees lihtsalt ära surra. Sellest algasid väga suured rahutused, inimõiguslased ja pagulased veetsid kuid vangla väravate ees protestides, vanglas olnud inimesed mässasid ja alustasid näljastreike, kogu asi oli täielikud kontrolli alt väljumas. Valvurid kaotasid juba esimestel nädalatel oma töökohad, aga sellest ei piisanud enam kellelegi ning peale kuid kestnud jamasid pidid nad vangla kinni panema ja kõigile seal olnutele pagulaskaitse väljastama.”

„Vau, ma ei teadnud sellest midagi.”

„Muidugi sa ei teadnud, see vajus ajaloo kihtide alla, varsti peale seda tekkisid juba kliimakriisid ja probleemid internetiga, küberterroristid, ja siis tuli järsku Külastuspäev, sellele järgnes täielik kaos, Omakaitse patrullide lahingud, peale seda tulid juba pagulased kõrbestuvast Kesk-Euroopast, ja alles siis hakkas olukord kristalliseeruma selliseks nagu see hetkel on.”

Šahh vaikib ja jääb uuesti tinahalli taevast vaatama.

„Aga kuidas see kõik Iibrahami ja palverännakuga seotud on?” ei anna Leon talle asu.

„Viimased viiskümmend aastat on olnud väga keerulised ning meie kogukonnast ei ole inimesed saanud Kaaba juurde minna. Ühte meie ususammastest on pöördumatult võimatu täita, paljudele teadmata on see hävitatud. Aga teadmine selle olulisusest hõljub edasi, vähemalt selle patrihaarses vormis. Palverännak ei ole aga kunagi olnud seotud Iibrahamiga, see on alati olnud seotud tema orjanaise Haadžariga. Palverännak on seotud Haadžariga, kes sünnitas Iibrahamile tema esimese poja Ismaeli, orjanaisega, kelle Iibrahami naine Saara peale Iisaku sündi minema saatis. Haadžar, vaene orjanaine, kellel puudusid igasugused õigused, isegi õigus omaenda keha üle, teda saadeti minema kõrbesse koos väikse poja Iismaeliga. Nad hulkusid kõrbes kuni jõudsid Saafa ja Marwa mägede vahele. Seal olid nad janusse suremas ning Haadžar jooksis kahe mäe vahel kuni leidis zamzammi allika. See ongi kogu palverännaku traditsiooni tuum, see on see mida me peaks alati meeles pidama, see on see mille pärast me lähme palverännakule, mälestamaks meie emasid, kes on meile elu andnud ja kes on meid hoidnud ja kaitsenud,” Šahh pühib niiskeid silmi ja jätkab: „Sumayya Jeemenist pani aluse millelegi uskumatule, tänu temale pääses valla inimeste julgus seista vastu võimule siin riigis. Ta oli täpselt nagu Iismaeli ema Haadžar, ka tema püüdis päästa oma poega. Viimased kakskümmend aastat oleme me käinud tema jälgedes, iga aasta mai viimasest nädalast kuni suvise pööripäevani käime me Pääskülas tööl, jala nagu temagi, ja janusena nagu Iismaeli ema Haadžar. Me teeme tööd ja saadud tasu anname vaestele, me ei tohi jätta endale sentigi, sest ka Jeemeni Sumayya ei saanud sentigi. Pööripäeval lähme me aga vangla juurde ja loobime seda kividega. Ja see ei ole mitte selleks, et hävitada seda maja, vaid selleks, et hävitada viimast võimu meis endis, seda võimu, mis sunnib meid teisi endale allutama, me tapame meis endis asuvat orjajat, vaenule sosistajat.”

„Kas see läheb kirja kui päris palverännak?”

„See läheb kirja nii nagu sa ise tahad, ega keegi meist ei tea kas Jumal võtab vastu meie palved, meie paastu, meie almused.”

„Aga me ju just rääkisime, et selleks et Lahabiga uuesti kohtuda, ainuke võimalus selleks on minna palverännakule.”

„Eks sa saad teada kui selle läbi teed. Mai viimase nädala esimesel hommikul tuled siia ja siis lähme koos. Pööripäeval saad teada.”

„Ma pean siis neli kuud ootama ju!”

„No aga hakka siis lõuna poole jalutama! Arvad, et 6000 klikki saab kiiremini läbi kui neli kuud? Sa saad juba Poola piiril surma, loll poiss!”

Leon põrnitseb Šahhi, ta on väga vihane, see ei ole esimene kord kui talle tema noorust ette heidetakse. Vihaselt haarab ta sigareti paki ja läidab suitsu, vihaselt maitseb ka suits vihaselt.

„Okei, teeme ära, ma tulen sellele palverännakule,” ütleb ta peale viimast mahvi ja tõuseb samal ajal püsti: „Ma lähen nüüd koju.”

Ka Šahh tõuseb püsti ja ulatab oma käe: „Ära muretse, aeg läheb kiiresti, ja küll sa ilma Lahabita hakkama saad.”

Ta saadab Leoni esikusse ja jääb teda silmitsema kui see kiht-kihi haaval endale riideid selga topib.

„Tead, sa pead juuksed maha ajama.”

„Misasja sa ajad? Peale palverännakut või?”

„Ei, nüüd, sul on pea täisid täis, sa oled iga minuti järel oma pead kratsinud ja üks kukkus püstitõustes sinu toolile, näe, vaata,” ütleb ta ja näitab oma küünel olevat imetillukest arusaamatut ollus, „Ma tegin selle katki, plõksus täpselt nagu peab, elus sitikas.”

„Mida sa ajad, ei ole mul mingeid täisid peas!”

„On küll.”

„Ei ole. Ja ma ei hakka mingil juhul juukseid lõikama…”

„No peale palverännakut pead nagu nii…”

„Misasja?!”

„Aga praegu saad tegelikult alles jätta… Oota!”

Šahh jätab Leoni koridori saapaid jalga panema ja lippab elutuppa. Tagasi tulles ulatab ta Leonile koltunud paberilehed ja lausub:

„Vaata, siin on täpselt kirjas, mida peab tegema.”

Leon vaatab pabereid, vaatab šahhi, vaatab pabereid.

„Okei, ma vaatan ja mõtlen,” ütleb ta.

„Vaata, mõtle. Salaams.”

Lifti oodates asub Leon pabereid lugema. Ja pead kratsima.

Lice are a dreadful menace aka Chronicles of the Nitpoppa

– – – – – – – – – – – – – – – – –

18. December – Went to the screening of our documentary. Kariim is wearing his new hat and doesn’t want to take it off. He is scratching his head under his new hat.

19. December – went to Christmas party in kindergarten. Kariim, Sayid and some other boys are scratching their heads. Both I and Kristi notice it. Should check their heads. Probably it’s nothing – cold air, shampoo, etc.

23. December – Kristi finds a louse inside Kariims hat. Both of their heads are full of lice and nits. I eat too many almonds and have an allergic reaction. Kristi cleans their and her own head with special shampoo. After that I find tens of nits while combing their heads. You need to pop them. You need to pop dem lice as well. I pop dem. Kristi doesn’t find them nor lice in my hair. I am doubtful but happy.

24. December – Christmas party. No popping today. Constantly thinking about lice and if I have any. No, I don’t have any. Of course.

25. December – Checking boys’ hair, popping nits. No lice. Still nothing in my hair. Trying not to think about lice.

26. December – Days of ignorance are over. Behold! Found two lice in my hair. Head is itching a lot, feeling panicky. Doing some researching in databases to find simplest remedy for lice in dreads. Worldwide intraweb gave alcohol. Pour over 70% alcohol on your scalp, rub it in, don’t worry about getting dreads soaked. Put a shower cap over it for 30 minutes and then wash. Repeat after every 3-5 days. Panicking. Contemplating on the idea of cutting my dreads. Going to pharmacy, they don’t have rubbing alcohol. Decide to go to alcohol store over 7 years to buy vodka. They have 80% spirit. Fuck yeah. Nobody has shower caps: pharmacy, super market, hair salon, make-up store. Fuck you, Magistral – mall that sucks. Going to use plastic bags. Leaning over bathtub and scrubbing my scalp with alcohol. Taste of alcohol on my head is strong, so strong it reaches my tongue. After tying black rubbish bag on my head, I look like a fusion of Sikh and hipster going down with the bum-chic. I rub some hand sterilizer into my beard. Smell of alcohol is so strong that I can’t breathe. Lice can’t as well. After showering my head I count 30 lice in the bathtub. God knows how many are inside my hair. Dead or alive. Kristi asks me to sleep on the floor, agreeing as she and boys seem lice free. Air mat feels empty. Contemplating on cutting my dreads.

27. December – Woke up this morning, found three lice on my pillow. (https://www.youtube.com/watch?v=YDDkCiUhHCc) Popped dem – one popped, two didn’t. Dead ones don’t pop. Starting to really like popping. Found some nits in boys hair, popped dem. No lice, thank God. Head is itchy. Found one live lice inside my hat and one on my jumper. Popped dem mofos. Decide to do another round of alcohol suffocation, maybe some lice are still alive. Counted ten of them in bathtub after showering. Constantly picking my head, boys and Kristi’s. Seeing lice and nits everywhere, on closer observation it’s only dirt and shmuck. Some nits thou. Pop dem. Watching “10 000 B.C” from TV, thinking constantly how much lice they might have in their hair. Contemplating on the idea of cutting my dreads. Found a hole in my air mat but couldn’t fix it.

28. December – No lice on pillow. Decided to thoroughly comb my beard. 7 nits, popped dem. Contemplating the idea of tasting one of the nits. Tried to fix air mat without success. Can’t find any nits in boys hair. Saw randomly Cleveland show episode where Rallo has lice, shaves his head and is called Mr. Peanut. I don’t want to be Mr. Peanut but I am constantly contemplating the idea of cutting my dreads. And tasting one of the nits.

29. december – No lice on the pillow. Combed my beard – found few nits and one really cute newly hatched baby louse. Popped nits and popped that little sucker. Fuck repeating treatment in 3-5 days, it’s on tonight. Put a patch on air mat, will check it in the evening. Found two nits behind my ear whilst studying at public library. Popped dem secretly on my laptop. Alcohol suffocation in the evening bared no visible killings. Air mat patch had come off. Repeating it for all night with bicycle tire patch, will sleep on the carpet. Contemplating the idea of cutting my dreads.

Will the lice come back? Is Steven going to taste one of the nits? What about the hole in air mat? Chronicles of the Nitpoppa will continue next Tuesday. Keep it real and popping.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *