3.o? neovagadus

Küpsised. Piparkoogid. Mandariinid. Karahvin läbipaistva vedelikuga. Paksupõhjalised klaasid sama vedelikuga. Sifoonpudel veega. Pokaalid gaseeritud veega. Soome disainkausikesed hõbedaste lusikatega, ühes kalamari, teises pardi foie gras, kolmandas hakitud marineeritud kurk, neljandas hakitud sibul, viiendas kapparid, kuuendas pärispiimast või, seitsmendas, teistest suuremas ja nende keskel asuvas kausis valge trüffli pasteet. Taldrik röstitud saiaviiludega. Taldrik põdralihast boeuf à la tartar’i pätsikestega, iga pätsikese keskel vutimuna rebu. Higistav hõbekauss jääga. Hõbedane küünlajalg seitsme küünlaga. Valged taldrikud ja esimese Wabariigi aegsed hõbedased söögiriistad. Puhtad ja puutumata.

Antiikne linik laual, kaasavara enne esimest Wabariiki, pärandatud põlvest põlve juba üle saja aasta, peale igat pidu, sünnipäeva ja jõule, vana-aastaõhtut ja võidupüha, peale igat kasutust käsitsi pestud ja pleegitatud. Tammepuust nutilaud, neoartdeko stiil, eelmise aasta väljalase kohalikelt meistritelt. Ümber laua seitse tammepuust tooli, igaüks erinevast tooteseeriast samadelt tootjatelt.

Kolm tooli ühel pool lauda, kolm teisel pool, üks laua otsas. Laua otsas istub viiekümnendatele lähenev meesterahvas, kastanpruunide lühikeste juuste ja väga siledaks aetud lõustaga, seljas lõheroosa sviiter ja helebeežid viigipüksid. Teda silmates arvaksid sa, et ta töötab müügijuhina mõnes aasia päritolu autode müügisalongis. Temast paremal käel istub armistunud näoga ja neljakümnendates mees, veidike tüsedam, seljas valge triiksärk, kaks ülemist nööpi lahti, ja jalas teksased. Tema mõlema käe sõrmedel ilutsevad robustsed klotserid, kaelas kannab ta pöidlajämedust kuldketti, mille küljes tundub olevat midagi rasket, arvatavasti kuldrist aga see jääb särgi varju. Teda silmates arvaksid sa, et ta on rikas aga see rikkus on tulnud millegi ebaseaduslikuga nagu relvad, litsid või uimastid. 

Kiilaka paksukese parema käel on noor, kahekümnendates imeilus naisterahvas. Tema põsesarnad on kõhna näo tõttu kõrged ning huuled on viidud perfektse täidluse astmele, groteskist on puudu vaid mõned süstid. Ripsmeist raskete laugude alt vaatavad helesinised silmad ainiti käes oleva kuldse iPhone 17ne morfekraani. Tema tinablondid juuksed ulatuvad poolde selga, tema tulipunane kokteilikleit liibub ümber ta päevitunud keha ja juuksed langevad lahtisele seljale. Tulipunase kokteilkleidi dekoltee ulatub kuni nabani, milles ilutseb teemantidega ehe, tänu dekolteele on väga hästi näha ka tilgakujulisi rindu, mis pidid maksma vähemalt sama palju kui teemantidega nabaehe. Tema kõrval istub tema identne teisik, ainsaks erinevuseks on tumepruun juuksevärv ja helepruunid silmad ja kokteilikleidi helekollane värvus. Ka tema vaatab ainiti morfekraani. Teisikust üle laua istub kolmas naisterahvas, esimese kahe naisterahva kolmik, roheliste silmade, kergelt lokkis punaste juuste ja valge kleidiga.

Kolmiku punapea paremal käel on vaba tool, taldrik sellel kohal on ainsana kasutatud ning sellel on näha kuivanud pasteedijälgi ja punaseid verepritsmeid. Vabast toolist järgneval istub viiekümnendatele lähenev meesterahvas väga lühikeseks trimmitud juustega, kiilaneva pea taustal on näha kerget udet, mis on tooni võrra heledam tema lõuga katvast igavesest habemetüükast. Seljas on tal ontlikult puhas tumepruun ülikond ja valge triiksärk, punasel lipsul topelt Windsori sõlm ja prilliklaasid on sama puhtad kui tema ees olev taldrik. Ta vaatab oma tühja taldrikut ja räägib:

„Me oleme täna siia kogunenud, et taaskord heita endast maailma ebamoraalsus, pahemliberaalsete kultuurimarksistide kõnts, mis nagu sügisene sopp hakkab saapatalla külge, me oleme neovagadusliikumise eeskäijad, me oleme õiglase maailma rajajad ja kasinusrevolutsiooni vabadusvõitlejad!” Kaks meest noogutavad heakskiitvalt, naistel on täiesti ükskõik ning nad lihtsalt skrollivad teloekraane. Kõneleja jätkab: “Me oleme kohtunud juba kordi ning iga korraga on aina selgemaks saanud meie liikumise uued tavad ja traditsioonid, selle üle on mul tõsiselt hea meel ja ma tänan teid vennad Varkus ja Mardus, et te olete nõuks võtt minu sel teel käia.”

“Me täname sind vend Marro, et sa jätkuvalt oled selleks majakaks, vagaks majakaks kõlvatuse meres, ja aitad meil päästa iseendeid, ja ka teisi kaasvõitlejaid hukatusest,” vastab Varkus ning pöördub Marduse poole: “Ja me oleme tänulikud sulle vend Mardus, et sa jätkuvalt aitad meid sel teekonnal, et sa kutsud meid enda võrratusse koju, häärberisse, mis vaid mõned sammud kuulsast apteeker Flickile kuulunud Vikimõisast. Samuti oleme tänulikud, et oled meile alati leidnud imekaunid abilised vagade rituaalide läbiviimiseks,” ütleb ta kelmika naeratuse saatel ja vaatab noori neide nagu nõder pedovanamees. 

“Ma tänan teid,” ütleb Mardus ja tõuseb püsti, “Ma tänan teid, et olete mu ellu toonud hoopiski uued tuuled ja uue meelsuse, minu tagasihoidliku kodu uksed on teile mu vennad alati avatud.”

 

[siia tuleb seitsme surmapatuga seotud jutustused, paar tükki on valmis, enamus ei ole!]

 

“Mul on üks lugu ahnusest.”

“Nii, aga ei saa ju vaiki olla õige mees, pea ta rääkima tõtt ja olgu tema kõne tunnistajaks ja meile kõigile hoiatuseks.”

“No eks see ole omamoodi komejant, mis ma teile räägin, ja üks paras anekdoot. Aga sellegipoolest on tegemist tõega, tean isiklikult inimesi, kellega see juhtus. Enamus neist on nüüdseks korralikeks kodanikeks hakkand ja enam sellist lapsike asjadega ei tegele. Aga siis olid ajad teised, vajasid need mehed suureks kasvamist, meheks saamist, vigade tegemist, et ehk neist midagi õppida. Kord olid need neli meest saand kokku, parajad mürsikud alles, veidike ehk tüügast põse peal aga mõistus juba pidevast narkootikumide tegemisest pehmeks keedetud. Otsustasid nad siis kokku saada ühe vana vandiga, jube sibul, aastaid vanglas istund retsidivist, kes siinsamas meie kodulinnaosas noori mürgitas. Ostsid nad temalt kanepit ja otsustasid seejärel seda mõnda huvitavasse kohta süstima minna…”

“Egas siis kanepit süstita, seda ikka suitsetata,” ühmab Mardus vahele.

Marro ja Varkus passivad pinevalt vahele segajat kuni see peidab enese pilgu maha ja on vaiki.

“Kus meil tuli alles narkoasjatundja välja. Tahad veel midagi lisada, et see on loodus jah ja Jumal ise lõi selle taime või?” 

“Ei taha, ma lihtsalt…”

“Teeme nii, et ei sega vahele, teistel läheb jutt sassi ju nii.” 

“Eks tal ole õigus küll, sest selles oligi kogu asja iva, et nad seda suitsetasid. See kord. Enamasti käisid nad kuskil metsas ennast pilve tõmbamas ja “kaifimas” nagu need narkarid seda nimetavad. Seekord tegi aga üks ettepaneku ronida ühe torni otsa, et seal on lahedam enda aju põletada. Ronisid sinna otsa ja hakkasid siis suitsetama. Üks meestest aga oli jube ahne ning tahtis ikka aina kõvemaid mahve kimuda. Piibukaha topiti kama täis ja hakati seda siis kambakesi tõmbama. Piip käis selles seltskonnas ringiratast ning ahnepäts püüdis ennast kohe peale läitjat sättida, et saaks ikka rohkem, ja kui oli tema kord, siis ta kimus nii kui jaksas. Teised aina kiitsid, et see on hea ja et see nagu rohi ja mis kõike muud. Aga vana retsidivist andis eestlastele aint madala kvaliteediga kanepit, kus olid ka seemned sees, ja üldse oli see rotimürgiga ülepritsitud, et lollidele tunduks nagu oleks tegemist ikka väga karmi kraamiga. Kahju on ikka neist noortest, kes ennast nii mürgitavad, et kõike sitta endale sisse imevad. Oih. vabandust, et ma ropendan aga ei oskagi kuidagi teisiti öelda mingisuguste narkside kohta.”

“Ei sest midagi, egas sa siis midagi valesti öelnd, Jumal teab, et sa räägi tõtt ja et see ongi “sitt” mida need noored eksinud endasse süstivad.”

“Sai siis see ahnepäts piibu kätte ja kimus nii, et silmad peast väljas. Ja üks moment käis piibukahas hele pauk, kanepi sees olnud seeme plahvatas kuumusest ja kahast lendas põlevaid kanepitükke laiali. Ahnepäits ehmatas seemneplahvatusest ja astus sammu tagasi, kaotas tasakaalu ja kukkus üle madala piirde tornist alla. 20 meetrit ja otse peaga vastu asfalti surnuks. Narkarid haarasid oma kodinad ning jooksid minema, vot sellised “sõbrad” olid, et isegi kiirabisse ei helistanud, vaid enda tagumenti ja “kaifi” oli neil vaja kaitsta, ahnepäits aga jäeti asfaldi peale vedelema, ajud voolasid koljust välja ja järgmiseks päevaks oli tema laiba ümber ligemale paari meetrine vereloik.”

 

/—/

 

„Mul on lugu ihast,” ütleb Mardus, Marro ja Varkus vaatavad heakskiitvalt tema poole, ootel uuest loost, mille peale metanooli toosti võtta, „see on selline päris tõeline ihapatu lugu, mitte selline anekdoot nagu see nuustiku lugu,” nii Mardus kui ka Varkus vaatavad põlgusega pilke vältiva Marro poole, „selline lugu, mis on tõesti fataalne, ja mitte selles mõttes, et inimene saab füüsiliselt haiget, vaid fataalselt hukutav, inimhinge, isegi inimhingi laastav, inimeste loomastumine.”

Toidust ja metanoolist läpnud tuppa saabub pinge, mida annab isegi pasteedinoaga lõigata. Mardus haarab sellest ja asub jutustama lugu, mille kaks peamist tegelast on juba noorest peast tundnud vajadust muretseda oma kaaskodanike moraalse tunnetuse üle ning sodoomiaga tegelevaid inimesi Jumala poolt heakskiidetud teele kutsuda, lõpetama patuelu samasooliste partneritega ning naasma heteronormatiivsesse paradigmasse. Ühel hetkel aga kaotavad nad enda ratsionaalse kasinuse ning nende mõistuse hõivab lakkamatu viha sodomiitide vastu. Selle viha varjus aga avaneb uks Kuradile, kes asub mõlemat meest salaja ahvatlema, vaikselt ja tasapisi neid endeid sodoomiapatu poole kallutama. Ühel hetkel on mõlemad mehed viidud nii kaugele, et nende vahel tärkab iha, nende viha on nende iha ja üksteise lakkamatu viha tundub nii imetlusväärsena, et nad armuvad teineteisesse. Ja sellest saab lõppematu allakäigutrepp – hävinevad kaks perekonda, hävinevad sõprussidemed, kümneid, kui mitte sadu inimesi, kes on pettunud kahe täiesti normaalse inimese loomastumises, patuelu kaasaskäivad meelemürgid, joomine ja suitsetamine, liiderdamine ja juhusuhted. Mardus saadab juttu pidevalt inimesi imiteerides, nende näoilmeid ja kehaliigutusi, jutu lõpupoole hakkab asi nii Marrole kui ka Varkusele liiga graafiliseks muutuma ning hakkavad Marduse asemel pigem metanoolipitse ja laual asetsevaid hõrgutisi vaatama.

„Ja lõppeks tulid neile mõlemile haigused, jubedad seksuaalhaigused, tüükad ja põletikud ja muu kõik väga rõve kuni saabus haigus suure H-tähega,” ja Mardus peab hetke pausi, et nende mõistvat noogutust mõlema kuulaja näol, „ning seejärel nad surid.”

„See oli nüüd küll väga jube lugu ihast, ikka koledad on need patud, ja ma arvan, et nüüd võiks küll ühe punnsuutäie võtta, hakkabki juba vaikselt pimedaks minema,” kargab Varkus kui vedrust lastud pitsi järele ja tõstab laua keskele kokkulöömiseks, teised järgnevad ning klõmaki.

Need superilusad modelleskordid on terve aja telefonides istunud, vahepeal nina puuderdamas, ning nüüd jälgivad nad pingsalt kõiki mehi. Mõne aja pärast on…

 

[siia peaks tulema nüüd üks pikem kirjeldus neovagadest rituaalides]

 

Eskordid seisavad keset tuba, pasteedi, sita ja verega kaetud morfkunstvõllid veel kikis, Marro ja Varkus topivad särke pükstesse ja veavad vöid kinni, ukse peal seisab Mardus, käes kandik klaaside ja karbikesega. Marro ja Varkus lomberdavad Marduse juurde, võtavad talt klaasid viinaga ja kaks tablakat – viin ja üks tablakas võtavad metanoolimürgituse ära; teine tablakas on rõveda valu vastu, mis neil anuses on, sest pasteet kriipis anuse seinu nagu liivapaber ja peale läks veel happelisi kappareid ja hapukurki. Ei aidanud ka boeuf à la tartar, tekitas sellise tunde nagu oleks jämesool juba täiesti puruks. Ainuke veidike mõnus asi oli pärispiimast või aga selles oli jämedaid meresoolakristalle. Nad komberdavad jalad harkis nagu hoorad Sõles Marduse villast välja ja Varkuse uhiuude Teslasse.

Kaks meest, Varkus ja Marro, üks roolis, üks kõrvalistmel, üks vaikselt tarmakteel sahisev Tesla, üks kolme silmaga hallvares, ladinakeelse nimega Corvus cornix, Teslaga paralleelselt lendamas. Kaks meest ei märka varest, nad vahivad ainiti eesolevat tarmakteed ja raadios mängib Vikerraadio kanal, käimas on “Öömuusika” programm, “Valitud muusika neile, kes ei saa või ei taha uinuda,” nagu nende enda kirjeldus selle kohta ütleb. Pikaliiva tänav on tühi, uuselamukvartalite vahel puhub kõle tuul ja rebane tuulab põõsastes lemmingute järele. Tee ääres on liiklusmärk kaetud gräffitiga „TNX FOR LEAVING / DONT COME BACK”. Varkus viib Marrot koju Tabasallu, mõlemad mehed vahivad ainiti eesolevat teed ja püüavad mõelda, mida öelda. Mida öelda teisele mehele, kellega just metanooli jõid ja kelle kõrval sulle strap-on’iga pasteeti persse nussiti?

„Ma mõtsin siin, et see on ikka hea, et me tegutseme aktiivselt ja oleme sellised ratsionaalsed inimesed meie sihtasutuses,” ütleb Varkus.

„Absoluutselt nõus, me ei ole sellised kultuurimarksistidest tuulepead, kes iga asja peale pöördesse lähevad,” on Marro Varkusega nõus.

Mõlemad on taaskord vaiki ja vahivad ainiti tänavat.

„Näiteks ma olen täiesti emotsioonitult endale sellesse sodomiitide rakendusse Grindr libakonto teinud,” pahvatab järsku Marro, Varkus vaatab ainiti teed ja neelatab vaevumärgatavalt.

„Ma olen sealt palju mõistnud nende pederastide patusest mõttemaailmast ja kuidas nendega tegeleda,” püüab Marro end õigustada, Varkus jälgib endiselt ainiti teed.

„Ma tean, et sa teed sama, ma nägin ka sinu libakontot seal,” lisab Marro ning Varkus pöörab pilgu teelt ja vaatab talle otsa.

„Mis asja?”

„No see „kyllusesarv78” konto, seal oli sinu pilt ajast kui sa ülikoolis käisid.”

Varkus neelatab kuuldavalt ja on vaiki, ka Marro jääb vaiki ning toetab käe istmevahelisele pardatsjokile. Varkus sõidab Rannamõisa teelt väiksemale teele Tiskresse, jätab auto seisma, asetab oma käe Marro oma peale ja vaatab talle otsa, nad vaatavad üksteisele silma nii nagu mitte kunagi varem, ainiti silmatera pidi hinge, ja nende kehad nihkuvad härgamisi lähemale kuni nende huuled kohtuvad kirglikus suudluses.

Süümepiinad. Suudlus katkeb.

Varkus paneb auto tööle ja sõidab tagasi tee peale, sõidab mäest üles, sõidab edasi ja ei keera teelõigule, mis viib Marro juurde. Tesla sahistab teel kuni jõutakse Türisalu pangale. Varkus ja Marro vaatavad parklast merd. Nii mitmedki inimesed on autoga selles parklas mõelnud elu mõtte ja mõttetuse üle, juurelnud kas vajutada gaasi ja põrutada pangalt vabalaskumisesse või mitte. Varkus ja Marro ei tee enekat, teevad hoopiski erekat – panevad tatti, hoiavad üksteist, silitavad üksteist, kaisus, lusikas. Vaatavad merd, silitavad üksteist, õrnalt. Silitavad üksteise purje paisutust nagu üks luuletaja on tabavalt öelnud, panevad tatti, õrnalt, aeglaselt, huuli õrnalt keelega limpsates. Marro alaline kolmepäevane habemetüügas torgib Varkus  ja see erutab teda, ja Marro liigub aeglaselt kaelale ja rinnale ja alla ja alla…. Ja õrnalt on Varkuse väikene ent jäme munn Marro suus, Marro limpsib keelega selle pead ja tunneb rõõmu, et Varkus on ümberlõigatud, sest tal endal täielik kohupiimatasku ehk siis suuremaid koguseid smegmat genereeriv pitsitav eesnahk. Marro teeb minetti nagu 80. lõpu ja 90. alguse pornos tehti – Varkuse väikemees ei lähe purihammastest kordagi kaugemale aga see eest on väikemehe peake Marro suus kui hetkelistes vaakumites, vaakum lõtvub selleks, et Marro saaks mööda vart üles-alla lakkuda ja seejärel väikemehe pead nagu Pingviini jäätist limpsida, seda õppis ta Ingrid Tõnistet Harry Egipti reklaamist jälgides. Varkus on erutusest hullumas, ta tahaks Marrot anusesse põrutada aga Marro palub tal seda mitte teha ja veab Varkuse autost välja, Varkus istub auto kapotile ja Marro laskub tema ette põlvili ning jätkab sensuaalse mineti tegemist. Varkuse väikemees ei ole kunagi sedavõrd jäik olnud, Marro imeb pead ja käib käega kaasa, Varkuse silmad lähevad erutusest tagurpidi ja ta tulistab kogu laadungi Marrole näkku, õnneks on Marro juba autos oma prillid eest ära võtnud. Marro näeb välja nagu oleks keegi talle terve 250 grammise Tere vaniljepudingu näkku visanud, ta limpsab suu ümber puhtaks ja tõuseb püsti. Varkusele on juba noorest peale igasugune mögina söömine meeldinud ja ta lakub Marro palge nagu praetaldriku puhtaks. Päike hakkab mereorientiiril kumama ning oodata on imeilusat päikesetõusu. 

Viimased jobipiisad allaneelanult suudleb Varkus Marrot, õrnalt, ja sosistab talle kõrva: “Ma armastan sind… Ma teen sulle ka,” ning heidab auto kapotile pikali, pea rippu üle ääre ja suu ammuli. Marro veab pükstest paisuva kürva välja, see on saatürlikult suur madjakas nii vaga mehe kohta, ta sisestab selle Varkuse avali suhu, esialgu aeglaselt pooleldi aga iga tõukega aina sügavamale. Varkusele meeldib oraalseksi teha, Itaalias õpetati talle seda fellatioks kutsuma, ta haarab Marro tuharatest ja rebib teda lähemale, sügavamale. Marro vaatab tõusvat päikest, pisar tuleb silma, sest nii ilus on vaadata seda ereoranži ketast tõusmas sinakashallist merest; pisar tuleb silma, sest nii ilus on vaadata seda roosakat vorstilatti tõusmas helepunaste huulte vahelt, ja ta lükkab veelgi sügavamale ja tema munandit langevad Varkuse silmile, ja ta saab aru, et ka tema on vaid “munnipulgaori”, ta saab lõpuks aru selle sõna tõelisest tähendusest, ja ta lükkab sügavamale. Varkus deep throatib nagu elukutseline pornostaar, nagu post-aastatuhandevahetuse pornostaar, Marro vaatab päikesetõusu ja lükkab otse söögitorru, üle farüngi esofaagusesse, mis on pidevast vihkamisest ja pingest ja kibedusest rigiidne ja tihke, isegi metanool ei ole seda lõdvestanud. Marro pitsunud eesnahaga kürb on jäikpundunud suurimal võimalikul määral ning käib mööda söögitoru edasi-tagasi, Varkuse aadamaõun käib sellega kaasas ning ta mudib oma poollõtvunud väikemeest. Tõusva päikese kiired põletavad Marro retiinasse mikroskoopilisi auke ja ta tuleb nagu ta kunagi ennem ei ole tulnud, ta heidab oma seemne otse Varkuse kõhtu ja tema keha tõmbleb orgasmi lööklainetes kui defibrilleeritav laip. Marro on tühi ja Varkus on täis.

Nad veavad püksid jalga ja hoiavad üksteist, istuvad Tesla kapotil üksteise kaisus, vaatavad merd ja päikesetõusu, ning nad ei mõtle üldse kui palju inimesi on siinsamas Türisalu pangal samasuguse armastuse pärast eneka üle mõtisklenud. Varkusel hakkab üks hetk sees keerama ning ropsib metanooli ja sperma segu, Marro püüab mitte vaadata ega kuulata, sest tal on sümpaatilise okserefleksi sündroom. Peale oksendamist võtab Marro Varkusest ümber kinni, kaissu ja sel hetkel on nad lõpuks tõeliselt õnnelikud, nad ei mõtle millelegi, ei sellele kuidas teised inimesed on kõlvatud ja nemad peavad selles ebamoraalses maailmas vagaduse majakateks olema, ega sellele, et kohe varsti peavad nad oma traditsiooniliste perekondade juurde naasma. 

Varkuse ja Marro õnnetuseks ei märganud nad parklasse sõites kahte noormeest panga Vääna-Jõesuu poolses otsas põõsaste vahel hängimas. Juba eelmängu ja minetti auto esiistmel märkavad nood noormehed ning hakkavad seda salaja filmima. Marro ja Varkus teevad iseendile karuteene ning toovad kogu vaatemängu armatuurlaua varjust välja tõusva päikese kätte, ning siis saavad noormehed ka aru kellega nende karude puhul tegemist on ja oma nutitelefonis peituva videosalvestise olulisusest. Algavast päevast saab aasta meeldejäävaim meediasündmus – tsenseerimata video läheb parklast lahkuva Tesla kummide sahina saatel üles Onlyfansi, sealt loetud minutite jooksul Pornhubi ning hommikul tööd alustavad inimesed näevad tõmmiseid videost juba suuremates Eesti portaalides, keskpäevaks kihab ka välismeedia kõmulisest uudisest äärmusparempoolse Ida-Euroopa riigikese seksiskandaalist. Järgemööda ilmuvad uudislood kahe vagadusliikumise ja homofoobia esisenjööride Grindr kontodest, kollektsioonid senistest krõbedamatest väljaütlemistest, intervjuud anonüümseks jääda soovivate geipartneritega, ja persoonilood piltilusate eskortidega, kes kirjeldavad neovagalikke rituaale–ka eskortide lugusid saadavad tõmmised salakaameratega tehtud videotest. Sõna võtavad nii kirikutegelased, poliitikud, aktivistid, psühholoogid kui ka lihtsalt arvamuspiidrid, leitakse isegi sõltuvushäiretele spetsialiseerunud arst, kes seostab toimunu metanooli liigtarbimisest ja toitumishäiretest tekkinud psühhoosiga. 

Marro ja Varkuse majade esised on täis rahvast – uudisreporterid ja fotograafid, pettunud poolehoidjad ja lojaalsed fännid, kes peavad videosalvestisi võltsinguks, leidub isegi uusi fänne, kes lehvitavad vikerkaare lippe ja hoiavad plakateid armastussõnumitega nagu näiteks “Varkus palun tee mulle ka nii hästi minetti!” Rahva seas algavad sõnelused erinevate osapoolte vahel ja kohale kutsutakse isegi politsei. Nii Marro kui ka Varkus püsivad majades, kardinad tihedalt suletud, ka nende pereliikmed ei välju tol päeval kodunt, vaid nigeerlastest toidukullerid näevad Marro ja Varkuse pereliikmeid näost näkku. Totaalne isolatsioon ja täielik blokaad, ühelegi telefonile ega sõnumile ega e-mailile ei vastata, ühegi hüüde peale ei tulda aknale. Ainsaks erandiks on intsident kui Varkuse majast kostub röökimist, mille peale hakkab maja teise korruse aknast erinevaid esemeid välja lendama – esiti lendab läbi klaasi kolakas puust nutidildo, uudistoode Eesti disaineritelt, seejärel erinevates mõõtmetes silikoondildosid ja vibraatoreid ja strap-on terasfalloseid ja muid sekslelusid ja lademetes DVD plaate ja ajakirju. Rahvahulgast kostuvate hüüete, rõõmuhõisete ja naerupahvakute peale selline peresisene vandalism lakkab ning hetkeks võib märgata kardinate vahelt piiluva Varkuse kaamet palet. 

Tollest hetkest lõpetavad ka viimased lojaalsed fännid skandeerimise ja lahkuvad piinlikkust tundes. Üleüldse saab sellest alguse midagi fataalset, kogu neovagadusliikumine saab insuldi ning senised juhid Marro ja Varkus kaovad kui maamunalt. Toimunud fiasko järel on ka kõige tõsiusklikemail jüngreil raskusi avalikult sõna võtta–kuidas olla tõsiseltvõetav kui sinu moraalsed juhid, kes on aastaid geisid mustanud ja vihakõnelenud, lasid endale hanepasteeti perse nussida ja seejärel läksid avalikku kohta suhu võtma–kuidas võtta sõna kui kõik võeti juba suhu? Seal ei olnud enam väljapääsu, võimalust revitaliseerumiseks, ja kuskil tsaariaegses villas istuvad laua ümber Mardus ja Hardus, vaba tahtega inglid, söövad suu ja mitte persega imeilusaid gurmeepalakesi ning naudivad elu, nad räägivad vahetpidamata ja peavad plaani kus jälle hoida inimkonnale peeglit, esiti triipude tegemiseks ja teiseks, et nood näeksid sealt inimkonna tõelist palet, silmakirjalikkust ja valesid, seda neetud sosistajat, kes on neile lähemal kui kägiveen.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *