3 KEY TRAITS OF EMOTIONALLY MATURE ADULTS

niisama sõnad võivad vahel võlu varastada. niisama kõne võtab vahel ilu vangi. ega niimoodi polegi olnudki varem, ei iialgi. ja nüüd nii ongi. nüüd nii ongi, et sellest, millest siin ei räägita, saaks kõnelda vaid läbi tähtede, mis hoolikalt ritta seatud, mitmeid kordi parandatud, üle loetud, mitte kohitsetud, aga laetud. valitud ja talitsetud. kaalutud. et oleks kuidagigi talutav, võimalikult valutu jäädavalt lahkuda. alatu, jah. tegelikult on alguse algusest peale kontides värisend varakevadine jahe. linnahalli ja balti jaama vahele jäi tookord kajana tuuli trotsima ehk ainus tõde, mis ajalugu väärt – veel pole aega surra, sõber. hilisem oli vaid proovilepanek, koodivead elu ja kooma kohtumiskohtade kohal – ei saanudki lõpuni aru, kust algas üks, kust teine. ühtesid ja nulle poleks olnud vaja omavahel liita, ainult möödujaina vaadata. komakohavigu oli tagasimõeldes rohkemgi, aga kadunuid siinmail ei trööstita. kohati oli kehadega sama lugu, neid polnud alguses mängima kutsuda plaanis. nad oleksid võinudki jääda kanaleiks, kandjaiks, ollagi kanged kõigutamatud tellistest laotud raamid, aga pilgud uuristasid ukseavad, käed leidsid aknalingid, sõnad söövitasid rajad, harjutatud naerust kerkis koda, vundamendita, ja seinad ise otsustasid: läks. kuid ilma kodutundeta me jääme kodutuks. tõmbetuulesest koridorist ei saanud ei edasi, ei tagasi. miks on esikud alati hämarad? jäädi kõõluma hauakivide ja sajupilvede piirile, lae ja põranda vahele, maa ja Maa ja ma kadunud. ja nüüd nii ongi. nüüd nii ongi, et rahutus raputas niisama sõnad luu küljest lahti ja enam ei leia tühi kohta, enam ei anna pime asu, valejumalaile ehitatud templid varisevad ise.

ega sellel coup d’état’l ei ole tolle kevadega miskit eriliselt pistmist, järgmisega aga küll.

***

***

laulan vaikselt enda ette: je ne sais quoi, je ne sais quoi.. olen kuu pealt otse suu peale kukkunud ja seda eriliselt täna, täna mul ei anna sõlmes mõtteid ühtkipidi varjata, aga kehas hoiab vaimu kinni ainult see je ne sais quoi.. et ise tean, et ühtki sellist teist ei ole näinud selle linna tänavad, ei ükski kauge agul ega peen provints. parem-vasak-parem, poolpuusaring, pilk selja taha, puhas l’amour jalgadel, nagu mannekeen. je sais, je sais, et mind võiks alati olla natuke veel, natuke kauemaks, natuke rohkem, natuke lähemal, natuke napim rüü üll. iseenese parfüümipilvest pilves õhkan õndsalt endamisi, et neil hetkedel, kui kõneleda eriti ei mõista, olen õnneks nõnda kaunis, ebamaiselt kaunis, nagu polekski ma põhjast, sinisilmne. mulle on nii öeldud, seda ise ma ei mõelnud välja, kuigi tavaliselt mõtlen pigem väga palju asju välja. oo, kui kõnnib mannekeen, põsesarnad kui egipti suurvalitsejannal.. mulle on nii öelnud sada korda erinevad suud, seda ise ma ei mõelnud välja. jumal annaks, et ma jääksin jumalannaks, olgu kasvõi made in china: kui ei saagi minust muud, siis veel ehk aastaid viis või kuus olen ma vähemalt ilus.

***

.

***

tuul on põhjast, õigelt poolt. mulle meeldib külm ja torm, äike ja kõle ja öö. ükskõik, mida kestahes üritaks öelda, kui kõu haugub kõrgel, jääks tühjaks. haigutaks kaikude vahele augud, neelaks pool lummast.

las pikne teeb oma tööd.

las meie oleme vait.

täna näib vesi nii vaga, mina ka tumm, kajakad kadund, hääletus. ometi sosiseb miskine ärevus õhus, nii vali on vaikuse ulg. tasase tagant ei paista veel majakat. eks ikka salaja aeg-ajalt palun, ei jumalat, küll aga taevast, et ehk on nüüd maa maa alla vajund ja võin jäädagi kesk vabavett.

fantasööride päralt on ilm.

radar ei luba veel kallast. pikksilm ei seleta loojangu hämaras muud, kui vaid pimeda tuld. ma igatsen tormi. kui ehk teeks ise stseeni, meelitaks merevee keema, sillutaks lainete vahele kiirtee lähima maruni? kirg kütuseks, jagaks end piiskadeks, sajaks priisates paduvihmana alla, kõik üle pea, üle mõistuse, parda.

küll siis oleks kõik, mis vähegi läigib, vähemalt kassikuld.

lahutaks end osadeks ja jagaks lahkelt ookeanile, annaks endast ilusa, ent vale.

saadaks napi telegrammi üle lahe koju: täna ma ei tule. mõelda vaid.

kuskil seitsme maa ja mere taga raevutseb sajandi sadu, mida ajan taga nagu oleks põud, nagu oleks janu. muinasjutumaalt ei tea ma rada tagasi ning selle purjelaeva radar, tundub mulle, on aegadest ammustest puru. samal ajal ootab rahu, et ma randuks, ainult veel mõni miil mööda hirmtasast vett. niiviisi valingi ma igal öösel vaikuse ja veenan end, et ei ole maailm mitte ainult meelepetteist teht. mõelda vaid.

kuidas murda needus, et vaid mujal voolab vesi vabalt?

***

One thought on “3 KEY TRAITS OF EMOTIONALLY MATURE ADULTS”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *