3.1 Maasikas

Seemisnahksed narmastega kaunistatud kauboisaapad jalas, siseneb ta Sinilille peatusest elektribuss number 42 peale. Jalas on tal lisaks kauboisaabastele ka lumipestud Levi teksased, seljas valge t-särk ja selle peal saabastega sama tooni seemisnahkne jakk. Tänu kiilaks aetud peale näeb ta välja nagu Bruce Willise tegelaskuju Butch Coolidge Pulp Fictionis, ka näojooned on Willisele sarnased. Ainsaks peamiseks erinevuseks—peale seemisnahksete kauboisaabaste, loomulikult, sest Butch Coolidge kandis Converse All-Star tenniseid—on hõbedane kõrvarõngas paremas kõrvas, mille küljes ripub rist. Ja türkiissinised akrüülküüned mõlemal käel, neid unustasin mainida. Pikemalt mõtlemata võtab ta istet ning asub seejärel bussis olevaid inimesi jälgima. Nii mitmedki kaasreisijad hakkasid teda esimesest hetkest piidlema ning nüüd, kohates tema nefriitrohelisi silmi sööstmas otse nende hingetühjusesse, pööravad piidlejad häbenedes need temalt akende poole, häbenedes justkui ei oleks nad teda kõõritand kui ilmaimet. Ta tunneb teatavat rahuldust sellisest ekshibitsionismist, kus paljastada ei ole vaja midagi intiimset, kus ainuüksi tema keha ja olemus on liiga palju sellesse binaarsesse keskpärasusse, et tekitada hämmeldust pealtnägijais. Ja samas tahaks ta kordki kõndida nagu kõik teised, hall ja surnud, samahästi kui olematu, nähtamatu tont ja arutu zombi.

Olles kohutanud kõik kõõritavad silmapaarilt eneselt eemale, silmitsema tardunult tühjust, et surra veelgi enam, võtab ta taskust telefoni ja kõrvaklapid ning asub kuulama eelmise kümnendi räpp-muusikat, esimene lugu playlistis on juhtumisi 6LACKi Prblms. Kõik see jama on teda täielikult ära tüüdanud ning bussiga linna poole vurades ei tundu see maailm kuidagimoodi paremaks minevat. Teeäärsed suured reklaampinnad on kaetud Partei propagandaga, millest enamus kutsub elanikke võltsmoraalsusele, arusaamatute traditsiooniliste väärtuste juurde ning vihkama loendamatut hulka elanikke, keda uus totalitaarne võim näeb rahvavaenlastena. Ta keerab pilgu akendelt eemale kui näeb ühte, mis kutsub võimudele ülesandma elanikke, kes ei ole «traditsiooniliste soorollide poolt» või keda ennast võiks kutsuda uue põlastava tiitliga «soosant» – «Soosandid ravile» rõvetseb keset seda hiiglasliku plagu koos pildiga haiglavoodis lamavast drag queenist. Üks kaasreisijatest vaatab peale reklaampinna nägemist taaskord tema poole, ta põrnitseb vastu ning tahaks karjuda talle «Mis passid ahv, ah?! Tahad kitse panna või?!» Kaasreisija peidab taaskord oma pilku, ent kirtsutab halvakspanevalt nina – kaasreisija teab, et võiks talle kohe mendid kutsuda ja keegi ei kaitseks teda, keegi ei tõstaks häält, sest igasugune vastupanu on juba aasta paari eest murtud. Tema õnneks piirdutakse seekord vaid kerge avaliku põlastusega – eelmisel korral sõimati ja mõnitati teda terve tee linna ning mitte kui keegi pealtnägijaist ei pidanud ennast piisavalt tugevaks, et sekkuda.

Sellega, et vaid ta ise peab ja saab ennast kaitsta, oli ta juba enne Partei ainuvõimu valitsuse tekkimist kohanenud. Aga kergemaks see kindlasti sellest ei muutund, suht kollossaalselt raskemaks ja paaniliselt rõvedamaks. Nimelt oli ta sajandi alguskümnenditel aktiivselt osalenud transinimeste õiguste liikumises ning planeerind teha sugu korrigeerivat operatsiooni. Ta oli asunud võtma hormoone, esialgu illegaalselt, neid mida tuttavate käest või läbi interneti sai, ise doose kalkuleerides ja enda peal testides. Seejärel käis ta isegi läbi kõik bürokraatiamasina absurdsused, geneetikauuringud ja ekspertkomisjonid, taotles luba «soo tunnustamise alustamiseks», sai sotsiaalministri käskkirja selle kohta ning lõpeks alustas isegi legaalselt hormonaalravi endogrinoloogi soovituste järgi. Ta oli juba pannud aja kinni rinnaoperatsiooni jaoks ning uuris võimalusi soo kirurgiliseks korrigeerimiseks. Kõik see oli võtnud dekaadi, dekaad mõtlemist ja mõistmist selle üle kes ta tegelikult on; dekaad, et olla nii lähedal transformatsioonile ja siis…

Kõik muutub kui ollakse millelegi soovitule, ihaldatule nii lähedal, et saab peaaegu näpuotsaga puudutada. Kõik, mis enne on vaid unistus olnud, on siis muutumas reaalsuseks, ja reaalsus on palju nurgelisem, komplitseeritum, mitte-ideaalne, mitte-ümmargune, mitte-probleemivaba. Midagi temas oli muutunud selleks ajaks – tema ei olnud enam see, kes pidi muutuma, ta oli juba muutunud. Aga nagu paljude asjadega, nii oli ka sellega hoo peatamise probleem, korra lükkad käima ja enam ei saa pidama, käskkirjad on tehtud ja arstiajad limiteeritud. «Kuidas siis nüüd tühistame, päev ennem, keegi teine oleks saanud ju tulla?» «Kuidas siis nii, et tühistame käskkirja, et enam ei taha transnaine olla või?»

Kuidas siis nii? Kuidas siis nii?! «Kuidas siis nii, et ma ei tohi ümbermõelda?!» karjus ta ühele spetsialistile näkku. Kuidas siis nii, et kõik võivad ümbermõelda ja enda elu üle otsustada aga tema ei tohi. «Kuidas siis nii?» küsis ka tema transliikumise kaaslane ja mentor. Ta ei saanud aru, kuidas oli tema vabast valikust oma sugu korrigeerida saanud mingisugune peatumatu transrong. Tagasivaadates ei olnud selles midagi imelikku, isegi legaalne hormoonravi oli olnud selline, et näe siin on siuke kuhi tablakaid, söö ära, võibolla saame sust standartse naise. Aga kui ei taha standartne olla? Ei saa, peab olema, isegi transnaine peab standartne olema. Selliste tunnete keskel ei tahtnud ta enam transformeeruda ühest standardist teise ning loobus ka hormoonide võtmisest.

Tema detransitionist hakati rääkima ning kuidagimoodi jõudis see ka meediasse, Eesti esimene detransition lugu, vähemalt meedia jaoks, ja oi kuidas see neile meeldis. Kogu teemat lahati ette ja taha, kõik eksperdid toodi fookusesse ja kõik arvamusliidrid rääkisid suud puhtaks. Eriti meeldis see teema Partei meediakanalitele, nad lausa ülistasid «noort detranseerujat», «endist sooreeturit aga praegu normaliseeruvat Eesti noormeest» – nad ei vaevunud isegi uurima, et ta oli tolleks momendiks 33 aastane ukrainlane, tähendab Eestis üleskasvand aga Kiievis sündind. Tema ainsa meediale antud kommentaari sai Partei veebileht, mille reporterid peilisid kuskilt moblanumbri ja lampi helistasid talle kohe peale esimese uudise ilmumist. Uudisloosse läks tema vastuse esimene pool: «See ei ole detransition, see on post-trans olek.» Teise poole: «Aga te natsinärakad ei saa enivei sittagi aru, käige persse!» jätsid toimetajad viisakate ja moraalsete inimestena uudisloosse lisamata. Pealkirjaks panid need viisakad ja moraalsed inimesed «Soosant peab toimuvat post-transiks. Viisakad ja moraalsed lapsevanemad on mures».

Preatoni Plazast möödudes näeb ta suuri postreid, kus Partei pulgajunkrud koos Itaalia ja Prantsusmaa neopietistidega heatujumärki näitavad. «Solidaarne Euroopa» ilutseb postri ülaosas ja tänavad on puhtad ja päike paistab ja kevad on õhus. Ja tänavad on puhtad, sest need on tühjad, need jäid neli aastat tagasi kevadel tühjaks, ja sellest algaski kõik, ja sellest lõppeski kõik. Inimesed sulgusid enestesse, elasid sissepoole ja sisse ja harjusid ära, vaesed ja vanad surid välja, tõelist elu kogenud kadusid ja tarkus hääbus, ja valitsus toimetas omaviisi, ja suur kriis elati üle, ja majandus taastus, ja lõppeks oli ju kõik korras? Mis siis, et aint kahekesi võib õues ringi käia, nagu mingid teenijad Atwoodi romaanis, et aint poodi ja tööle ja kooli võib minna, et enam ei saada niisama kokku, et aint partei koosolekutel saadakse kokku, et meeleavaldused on keelatud? Aga te ise tahtsite ju seda, ise läksite isolatsiooni ja leidsite virtuaalsed tööd ja tegite videokõnedega koosolekuid ja kõik toimib ju? Mis siis, et sind geopositsioneeritakse ja vaadatakse drooniga, et miks sa nii kaua koeraga väljas jalutad? See kõik on sinu kaitseks, seal heatujumärgi keskmes oled sina, tavapaarituv kaukaaslane, ja pulgajunkrud hoolivad sinust.

Buss peatub lõpp-peatuses ja Protagonist lippab tühje tänavaid pidi ülikooli poole. Ülikoolid taasavati alles peale kohalike omavalitsuste valimisi, moditud õppekavad ilmestasid toimunud siiret – muudeti või lausa kaotati õppetoolid, mille taga nähti punaste professorite kuradikummardamist ja noorsoo süstemaatilist mürgitamist vasakliberaalse propaganda. Näiteks soouuringud, need võeti nii kiiresti nimekirjast maha, et pastaka ots läks põlema, sama hästi võiks noortele juba kanepi suitsetamist ülikoolis õpetada. Või Aasia kultuur, kellele seda vaja on? Kas traditsioonilises rahvusriigis on vaja spetsialisti pulkadega riisi söömiseks ja pilukate sädistamise tõlkimiseks? Meil google translate ja üldse tegelt ei lase neid riiki, sealt ju kogu jama algaski. Protagonisti õppetool nimetati ümber Eesti kultuuri mõtestamise õppetooliks, kaotati ära igasugune post-modernistlik ila ja pederast filosoofide veiderdamine, märgiteadus jäeti aga redutseeritud kujul, see juut oli enamuse aja ok aga vahel lõi mingi kerge ülbus sisse, vaatab ette sellega. Au sisse tõsteti Eesti kirjandus, rahvuslik kirjandus teistest maadest, kristlik kirikulugu ja teoloogia, ja ugrimugri uuringud, millest jäeti välja loomulikult neenetsid ja muud tšurkad, headel päevadel julgeti saamisid mainida.

Täna on loengukavas Eesti mütoloogia ning Protagonisti kohale jõudes on enamus tudengeid juba auditooriumi ukse taga. Lõviosa neist on noored punapõsksed linalaksed tütarlapsed ja seitliga noorsandid, uue valitsusega tekkis ka uus riietumisstiil, hipsterlik 30ndate kodanlik ihalus pietistlikus kastmes. Protagonist on nende kõrval nagu tulnukas, lisaks 90ndate alguse riietusstiilile on ta kõigist ligemale 25 aastat vanem. Üks hetk ilmub nurga tagant õppejõud, tudengitest mõni aastat vanem Partei tentsik, kinkarina kõik Partei orgiad üleeland selgrootu piimabatsill, kes nüüd on selga ajanud neotraditsioonilise Muhu mustriga fliisi, pähe toppind murumuna heegelmütsi ja meelde jätnud mõnisada slaidi Eesti mütoloogiast, mida siis papagoina korrata. Magnetkaardiga avab ta auditooriumi ukse ning hoiab seda mesimagusa naeratuse saatel linalaksetele piigadele, märgates Protagonisti asendub mesimagus naeratus väga mõruda ilmega, justkui oleks rabarberit hammustand. Auditooriumi seintel on pildid kuulsatest riigimeestest, mõtlejatest ja estofiilidest, kultuursetest ja rahvuslikest eestlastest.

Loeng algab ühispalvusega, Partei juhi poolt sisseloetud teksti lastakse kõlaritest ja kõik tudengid peavad püsti seisma. Õppejõud Piimabatsill loeb paberilt maha teksti, mis on ümberkopeeritud Eesti folkloori koduleheküljelt, seekord on peateemaks haldjad. Ta räägib erinevatest haldjatest, sõna etümoloogilisest päritolust, põhimõtteliselt kõigest, mida tudengid oleksid võinud lihtsalt kodus internetist lugeda. Ei olegi vaja ju enam õues käia, mis sa vingud, kõige saab internetist kätte? Ta loeb ette tähtsaid mütoloogia uurijaid, tsiteerib neid ja näitab vanu mustvalgeid pilte nendest.

«Need mehed on ennast kirjutanud meie rahva ajalukku, nendest peate te eeskuju võtma!» röögib õppejõud Piimabatsill nii, et suust lendab süljepritsmeid, esireas istuvad linalakad püüavad ennast kaitsta kaustike ja vihikutega. Protagonist tahaks väga teada, mida peaksid need eeskujulikud noored õppima nendelt tublidelt meestelt, kellest üks oli paadunud kommunist, teine varjas maailmasõja ajal juute ja kolmas veetis meelsamini aega oma noorte meestudengitega kui oma fiktiivse abikaasaga.

Loengu lõpuks jõutakse veehaldjate juurde ning õppejõud Piimabatsill hakkab ette lugema lõike suurmeeste ülestähendustest ja tähelepanekutest, kes-kus-mis külas või kihelkonnas mingi kohaliku alkohooliku deliiriumi oli kirja pand, kuidas siis seda koduteel kõrtsist mingi tont vette oli vedand või kuidas sõnakuulmatud lapsed ära uputati. «Jube on see eestlaste folkloor!» mõtleb Protagonist, patriarhaalne ajalugu topitud pärismaalastest informantide suhu, ideaalne moralistlik ajupesu, mida tänapäeva propagandas korrata. Ühel momendil jõuab õppejõud Piimabatsill lugudeni, kus seksuaalvägivalla ohvriks langend tütarlapsed lähevad sohu ja uputavad ennast seal ära ning muutuvad seejärel näkkideks. Neid on üksjagu ning Piimabatsill loeb lollakas irve näol neid auditooriumile ette, ise esirea linalakkasid piieldes.

Üks lugu räägib tütarlapsest, kes esimese öö õiguse kartuses ennast mõisniku eest peitis, ja seejärel kivikamakas käes lauka hüppas, et siis kohutavaks näkiks muutuda, kes pidevalt kohalikke meesterahvaid sinna sohu ära uputab. «Bože mii,» mõtleb Protagonist, tšikil oli selline vankumatu eneseaustus, et ei lasknud mingil suvalisel kaabuga saksal ennast ära häbistada ja uputas ennast pigem ise ära, raudselt käib peale seda kõiki vastikuid vanamehi laukasse tõmbamas. Neid mõtteid mõlgutades ei pannud ta alguses tähelegi kuidas auditooriumi sisenevad kaks korravalvurit, liiguvad peatumatult õppejõud Piimabatsilli juurde, haaravad tal kratist kinni ja veavad minema. Järgmisel hetkel ilmub auditooriumi ette õppetooli assistent, vabandab ebameeldivuste pärast, teavitab loengute jätkumisest homme ja palub kõigil lahkuda. Klassist lahkudes on enamus hämmelduses ning ei mõista, mis just juhtus. Vaid ühe inimese suust kuuleb Protagonist sosinal toimunu adekvaatset hinnangut: «Nojah, mõisa-aega ja mõisnikke ei ole mõtet enam kritiseerida…»

Protagonist kõnnib läbi koridorirägastiku ja suure aatriumi ning väljub peauksest Adolf Hitleri tänavale, vaatab pikalt vasakule mälestusmärgi suunas, juureldes kas on mõtet sinna minna ja patrullivate korravalvurite tähelepanu alla sattuda või suunduda tagasi Õismäele. Ta otsustab viimase kasuks ja liigub Stalini väljakul asuva lõpp-peatuse juurde, et sealt elektribuss 42 peale minna. Protagonist istub taaskord kaasreisijaid tuimalt jõllitades terve tee, tema nefriitrohelised silmad vahetavad loojuva päikese kiirtes toone kui tujusõrmus ning peale 25 minutilist võitlemist hüppab ta Sinilille peatuses maha ja kõnnib tiigi peale.

Pilved on kiired ja lamedad, vihmatumedad alt ja tulevikuheledad ülalt, rutates liiguvad need taevas kust Päike on just loojunud ning ida pimeneb ja lääs kumab, ja tänavad on tühjad ja väga puhtad igasugusest rämpsust. Tume tiigivesi tõmbab Protagonisti enda poole ning viimased paarkümmend meetrit mööduvad peaaegu hõljudes, alles viimastel raudkivikamakatel suudab ta seisma jääda. Hallid betoonplokid peegelduvad siledal veepinnal, majad tõusevad tiigivees taevasse ja vetikad voogavad nende vahel. Protagonisti silmad kerivad mööda veepinda, seda justkui osadeks monteerimas, iga tilka võrkkesta salvestamas, vett endasse hingates, endasse ammutades, tema silmad kerkivad mööda veepinda kuni ta märkab tiigi keskel oleva purskkaevu äärel istumas alasti naist. Naise keha ja süsimustad juuksed on märjad, juuksed on pikad ja liuglevad osalt kehakumerusi kattes vette, ühte tema ümarat rinda katavad need aga teisel on paljastatud suur tumepruun nibu. Tema keha katab hõbekeede rägastik, mis ulatub pikast kaelast kuni purskkaevu äärel mullitavate puusadeni. Naine tõstab oma pilgu, tema huuled on tulipunased ja silmad türkiissinised, need lendlevad üle veepinna ja ühenduvad nefriitrohelistega, tema pilk on hell kui emal vaatamas oma last ja täidlased huuled sosistavad «Maasikas, tule siia…» ja Tuul kannab need hellalt Protagonisti kõrvu.

«Vaadake seda pederasti!» kostub tiigikraatri serval olevalt kõnniteelt, seal on ligemale kümnene kamp kiilakaid mehi mustade jopedega, suitsiidse jumala kummardajate sekt, mis viimastel aastatel pidevalt jõudu kogunud. Nad kõik vaatavad Protagonisti poole, kurikad osade ühesilmse luuserjumala kummardajate käes hakkavad suurest erutusest erekteeruma, osa neist näitab heakskiidu märgiks hea tuju märki ja mügarik mustade jopedega jüngreid hakkavad Protagonisti poole liikuma. Protagonist vaatab tagasi naise poole, too kutsub ikka teda hellalt enda juurde, «Tule, Maasikas, palun tule…», vaatab uuesti lähenevate usujüngrite suunas, teeb ühe käega hea tuju märki, teisega viskab Pika Peetri hea tuju märgi sisse ja liigutab edasi-tagasi, astub seejärel raudkivikamakalt vette ja sammub naise suunas.

«Russalka, palun võta mind enda juurde,» sosistab ta läbi vee sumades, jüngrid kannul jooksmas, ja tema nefriitrohelised silmad voolavad tiigivette, vetikad voolavad seemisnahksetesse narmastesse, vesi tõuseb üle raudkivikamakate ja uputab jüngrid, jumalik teadmine uputab nad kui prohvet Noa kaasaegsed, vesi kerkib tiigikraatri servadeni, betoonseinad keevad neis türkiissinisteks akrüülküünteks, ja ühesilmne jumal suudleb Protagonisti kõrvas rippuvat risti, salvib tema otsmikku eetriga ja sosistab talle: «Jah, sinu õige nimi on Maasikas, nagu su ema sind nimetas…»

Vesi alaneb ja alles tärkavale murule jäävad märtrid, kümme neitsit on vaja ohverdada tõelise näki loomiseks ja ühesilmne jumal oli nõus enda jüngreid selleks uputama, eriti al-’Uzza käsu peale, sest tema kummardajaid on alati rohkem. Vesi alaneb kui piim tšaipotis kui gaas kinni keerata, vesi alaneb ja nefriitroheline voolab tagasi Maasika silmadesse, seemisnahk laguneb ja lihased valge t-särgi all paisuvad ja sitkuvad. Vesi alaneb ja keset tiiki seisavad ema ja laps, üksteise embuses kiirgub neist türkiissiniseid ja nefriitrohelisi lainetusi, pilved lõpetavad ruttamise ja öö mässib Õismäe musta teki sisse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *