3.0 siire

pilt on illustreeriv, igasugune seos päris morsaga puudub

«Oi-tsau!»

«Tsau-tsau, lähed linna?»

«Lähen, saab sinuga?»

«Muidugi saab, hüppa peale!»

Päike sillerdab läbi männiokste, õhk on soe ja rannast hõljub spaahotelli parklasse värskendavaid tuuleiile. Kell on 18:05 ja minu päevane vahetus sai just läbi. Tomatikõht, taksojuht, kes mulle küüti pakkus, transfeeris oma mikrobussiga siia mõned turistid ja on nüüd tagasiteel Tallinna. Ma hüppan bussi peale, ta käivitab mootorid ning lahkub jõudsalt pedaale sõtkudes sellest parklast.

«Heh, ajasin selle ujula mimmiga juttu. Oi, see on kihvt mimm, ei ole suu peale kukkund. Ükspäev sõidan nagunii siiakanti tagasi, siis viin väikemehe jalutuskäigule, ma sain ta juba peaaegu ära räägitud,» ütleb ta mulle silma pilgutades.

Ma olin esialgu õnnelik, et sain auto peale ja ei pea marsuutbussi piletit ostma. Siis tuleb aga meelde, et Tomatikõht oli juba hotell Breyn-Fachi ajal üks paras jutupaunik ning arvatavasti on minu piletiks nüüd 32 kilomeetrit aktiivset kuulamist ja üksikuid abiküsimusi.

«Vaata, ma ütlen sulle üht, ära püüa sinilindu kui sul on varblane peos!» ütleb ta muigel näoga.

Ma vaatan talle otsa ja jään ootele. Buss kimab kurvilisel asfaltteel männimetsade vahel.

«Ei ole mõtet sinilindu taga ajada. Mina olen kogu elu neid sinilinde taga ajanud, kuni nüüd abiellusin kolmandat korda. Mõtle, sain endale noore naise, kena, blond, nagu õige sinilind. Mõtlesin, et nüüd on kõik jonksus,» ütleb Tomatikõht ja lükkab masinal viimase käigu sisse, et aukliku asfalttee keskel kohmaka kahurikuulina lennata.

Ma võtan taskust telefoni ja saadan magalasse oma eeldatava saabumisaja ning koordinaadid, kaasahvid ootavad mind.

«Sittagi, ma ütlen, sittagi ei ole nii nagu mõtlesin. Kujutad ette, ütlen naisele, et teeme seksi, see vaatab otsa, keerab selja ja ütleb, et davai, pane. Mida kuradit?! Pane?! Ma tahan seksi teha, nii, et me ikka mõlemad teeme, mitte et sa keerad perse minu poole ja ütled, et pane! Ma võin niisama pihku panna, see on palju lihtsam ja efektiivsem kui sind siin taga ajada ja mööda restorane vedada. Vot sellised on need sinilinnud, ainult pane ja kõik,» ütleb ta ja võtab käed roolilt ning lööb rusikas vasema käe peale parema käelabaga.

Tee on väga kurviline ja ta sõidab kiiresti, ma pobisen omaette «Bismillah» ning palvetan, et ta käed kiiremas korras roolile asetaks. Taskus suriseb telefon, kaasahvid saatsid oma koordinaadid.

«Sina oled noor mees, pea seda meeles, et ei ole mõtet neid sinilinde taga ajada, võta üks parim varblane ja ole õnnelik,» ütleb Tomatikõht ning tema võimsad morsavuntsid näitavad rahulolu omaniku teadmiste üle.

Üleüldse on Tomatikõht veidike morsa moodi. Kunagi oli ta pikk ja sale pleikar aga aastaid rooli keeramist on talle korraliku punnkõhu kasvatanud, sellest ka hüüdnimi Tomatikõht. Juuksed on tal hallika varjundiga ning 90ndate siilisoengu stiilis, soeng aga jääb nägu kroonivate morsavuntside varju, need on võimsad nagu ühel keskealisel eesti mehel olema peaksid. Ma vaatan oma vasema käe nimeta sõrmel asetsevat abielusõrmust ja mõtlen, et kas ma peaks seda varjama või meelega nähtaval hoidma, kas sellest muutuks Tomatikõhu epistlis miskit? Lisaks sellele mõtlen ma, et kui nüüd lisaks primaatidele kaasata ka ornitoloogilisi zoomorfsusi, siis miks peaks vares taga ajama muid linde kui teisi vareseid, miks peaks varest kottima mingid sinilinnud ja varblased, vares otsib teisi vareseid, intellektuaale ja sädelevatest nipsasjadest vaimustunud sarvninasid, hädapärast käivad rongad kah.

«Vot, aga varblased on ikka alati asja juures olnud, need teavad, et peab ise ka ikka midagi tegema, mitte niisama perse üleskeerama. Oi, ma olen ikka elu jooksul igasuguseid naisi seksind, kõik erinevad olen läbi käind, igat karva ja värvi, blonde ja brünette ja punapäid. Sa tead, kuidas saab aru kas on päris punapea või on värvitud juustega?» ütleb ta ning vaatab mulle otsa nind vastab ise: «Tutt on ka punast värvi! Ükskord panin ma üht punapead, punaste juustega menti. Ai kurat, kuidas ma teda keppisin, tutt oli veel punasem pärast kui enne. Terve aja mõtlesin, et kuradi mendid, terve elu olete mind keppind aga nüüd kepin ma teid mölakad!» ütleb ta ning laksab jälle labakäega rusika peale.

Mul tuleb esiti kananahk üle kere, sest me oleme just sisenemas kurvilisse langusesse Vääna-Jõesuus. Kui ta on käed roolile tagasi pannud, tuleb mulle muie näole. Mitte, et mulle pakuks nalja ühe naise peal välja elatud viha võimustruktuuride vastu, aga mentide keppimise metafoor on ilus.

«Üht asja ütlen ma sulle veel, sa oled noor mees ja tänapäeval on asjad teisiti ning seda pead sa meeles pidama. Kui sa õhtul jalutama lähed, siis võta vihmakeep alati kaasa, väikemehel peab müts peas olema. Minu ajal võis ringi lasta palju tahad, kõige hullemal juhul said süüfilise aga siis said penitsilliiniravi ja võisid rahulikult edasi jalutada. Aga tänapäeval on ikka keerulised lood, ilma kummita saad AIDSi ja siis on kõik, silmus kaela või vene litse keppima,» ütleb Tomatikõht labakäega rusikat laksates.

Ma krimpsutan tahtmatult nina, russofoobilised väljaütlemised tekitavad minus seda reaktsiooni alateadlikult. Tomatikõht jätkab oma seksuaalkasvatuse pooltundi kuni me jõuame Haabersti ringile. Tänan teda sõidu eest, vähemalt nii ma ütlen aga oma peas tänan ma teda selle jutuajamise eest. Ma õhetan värske magalaõhu käes seistes, tunne on justkui oleks ma olnud onu Heinoga saunas ja ma ei tea kas ma olen puhas või räpasem kui kunagi varem. Ma longin Õismäe siseringide poole ja mõtisklen, et äkki peaks just temasugused onklid tulema põhikooli poistele seksuaaltervist õpetama. Ma tean, et siin on mitu «aga», aga midagi tema komplekside vabas panomaailmas on see miski, mis võiks toimida. Kui mitte õpetlikult siis vähemalt šokeerivalt. Ükski 14 aastane pubekas ei oleks võimeline teda punastama panema, ning 45 minuti lõppedes tuleksid nad kõik klassist välja nagu mina sellest bussist, õhetades ja maailma kummalisuse üle tasaselt juureldes.

Tõmban pakist viimase suitsu ja läidan selle. Mu uued ketsid hõõruvad veidike kanda ja mulle tuleb meelde lugu Achilleusest. Achilleus oli üks Thetise ja Peleuse seitsmest lapsest. Peleus oli kuningas, Zeusi surelik lapselaps, ja Thetis üks kõige võimsamatest näkineidudest, surematu olend. Kui Achilleus oli väikene, siis kastis tema ema Thetis teda meie maailma ja allmaailma eraldavasse jõkke. See jõgi muutis ta ihu haavamatuks, põhimõtteliselt surematuks. Kuna Thetis hoidis teda jõkke kastes kannast, siis jäi see osa Achilleusest haavatavaks. Ning Trooja all võideldes sai see talle ka saatuslikuks, Paris haavas teda just kanda ning seejärel sai Achilleus surma.

Mina olen nagu tagurpidi Achilleus, Anti-Achilleus. Minu vanemad on kõik surelikud ning ma sündisin siia maailma enda arust enam-vähem puhta ja patuta inimesena. Võlujõkke kastmise asemel on mind pidevalt kloaaki kastetud, sulpsti sitavette ja seejärel kakaselt kuivale õhku ahmima ning uut kastmist ootama. Minu kand on aga alati puhtaks jäänud, minu kand on minu kand mitte Achilleuse kand. Ning Anti-Achilleusele kohaselt ei ole minu kand mitte minu hukatuseks vaid minu päästeks.

Müütilise antikangelasena marsin ma läbi magala kuni leian oma ahvikarja. Ma räägin neile Tomatikõhust ja tema panomaailmast, et ta võiks koolis tunde anda. Kollektiivselt tuleb meile meelde meie tööõpetuse õpetaja ning milliseid elukogemusi ta meile jagas. Me ei mäleta enam, kellele ta rääkis sellest, et haavade peale tuleb panna joodi. Me ei mäleta enam ka kellele meist rääkis ta sellest, kuidas ta sõber tuli pikalt reisilt tagasi ning leidis naise koos koeraga voodist, ning kuidas ta need mõlemad kohapeal maha lasi. Ega seda, et kui mees ja naine on voodis ning keegi neile peale satub, siis võivad nad kinni jääda. Ja, et siis peab noksi peale piima valama, et siis saab mehe ja naise üksteise küljest lahti. Ja, et nohu korral peab küüslaugud ninna toppima. Palju tarkust valati meie peale selles saepurust ja metallist lehkavas ruumis, targemad hoidsid hinge kinni, aga lollimad istuvad ahvikarjana tiigi ääres ja veenduvad, et neil on magalas terve Anti-Achilleuste armee.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *