1.2 lahab — 6ism2e_dpi_error: _unsupported_personality

Kuna eile ilmnes, et mingi Sindist pärit ahv on minu kodulinnas Õismäel hakkand räuskama ja natsipaska levitama, siis on paslik meelde tuletada Eesti esimese anarhoislamistliku romaani 3ndat peatükki — 6ism2e_dpi_error lendab sajaga teemasse ja üleüldiselt sittuge pihku emotsionaalsed keskealised piimabatsillid, teie kriisked on sureva tsivilisatsiooni korinad. Natsinärakad.


1.2 lahab

Tore on taas kodulinnas olla. Lihtsalt imetore. Ma vaatan ringi, ringutan ja hingan sügavalt-sügavalt sisse. Magus. Õismäe lõhnab magusalt. Tuul keerutab mööda ringteed nagu hull, suunatu ja sihitu, ja korraks tunnen kevadist iili endast läbi tuhisemas. »Bljääd, oleks pidand pusa kaasa võtma…» ja mulle meenub, et mu vana pusa peaks just siin kodulinnas, mu ema juures kapis pesitsema. See must pusa Alieni loote sarnase pealuuga on olnud minu kaitserüüks selles betoonplokkide unelmas, hoidnud mind soojana külmadel ja pimedatel talveöödel ja kaitsnud maailma kuumadel suveöödel minu pimeduse ja külmuse eest. Päike tundub loojuma hakkavat; mu ainuke lootus on, et see loojangueelne jahedus möödub ning öö tuleb tänavavalgustite luumenisoe.

Huvitaval kombel näeb Õismäe välja suhteliselt samasugune, nagu ma ta jätsin. Mõned modifikatsioonid siin-seal ja mõned varemetes majad, kuid üldjoontes sama — viiekorruselised siinpool teed, üheksakorruselised sealpool, taamal märkan torne, isegi raamatukogu on alles. Suurel Ringteel on ristmike asemel ikka veel väiksemad ringteed, üheksakordsete paneelmajade kõrval suursuguselt avarad augud. Nende keskel asetsevat rohelusesaart katab valitsejate valitud floora — kord kibuvitsapõõsad, kord mittemidagiütlevad lilled. Seekordsed juhtivametnikud on siia lasknud istutada palmid ja aaloed, mis nüüd kevadtuulte käes vaikselt hingitsevad. Türa küll, nii soe ka ei ole ju, või mis?! Ringteele lähemale jõudes märkan, et Suurt Ringteed ümbritsevad puud on juba päris vanaks jäänud.

Silman endast möödumas nelja noort somaallase välimusega meest, kes millegi üle eufooriliselt naerdes suunduvad järve poole. Üks neist teeb suitsu; ma registreerin selle ära kiskjaliku ahnusega. Kaassuitsetaja tunneb rahvamassist koheselt ära. Käsi liikumas põleva sigaretiga, oranž-valge-põlevoranž kombinatsioon on ainus suitsetaja silmade fookustamiseks vajalik märk. Signaal saabub ilma segajateta, tähistaja annab vastuvõtja meeltele teada, et nüüd, kohe nüüd on tarvis rahuldada oma nälg. Kohe nüüd on vaja süüdata sigaret, lasta nikotiinil oma nälg kustutada, kruttida silmade asemel fookusesse mõistus. Instinktiivselt püüan ületada teed, et osta Järveotsa peatuse putkast pakk suitsu. Ila neelates mõtlen juba selle peale, kuidas ma eemaldan pakilt kile, avan kaane, rebin rõveda paberi ja fooliumi ristsugutise ning püüan kätte saada paki esimest, litsakalt teiste vahele surutud suitsu.

«Kus putka on?»

Imestunult seisan Järveotsa peatuses ja ei näe ei peatuses putkat ega ka järvepoolsel kõnniteel enne punast tornmaja midagi. Kohkun, kuid samas mõtlen, et mis siis. Juba toona, kui me Sinisilmaga mööda Õismäge ringi kammisime, kui see väike küla oli meile kogu universum, pakkudes kõike, mida me oskasime soovida ja teada, juba siis pandi peatustes kioskeid kinni. »Sitta kah,» sõnan ma ning sammun sügavamale Järveotsa, et kas või alkopoest punase torni all suitsud kätte saada. Poele lähemale jõudes märkan, et akendest ei paista tänavale valgust; kunagi oli see valgus nii soojendav, alkoholivaeguse surmast paradiisi jõudjatele terendav valgus tunneli lõpus. Siit sai osta Monastõrskaja Izbad ja vastavalt veini imiteeriva joogi värvile siis kas Sprite’i või Coca-Colat. Siit sai Lauaviina ja Rocki, siit sai kõike seda ja sa ei pidanud olema isegi kaheksateist. Ma mäletan aega, kui siin sai öösiti kioskitest alkoholi osta, aega, kui veel olid kioskid. Poe ette jõudes saan aru, miks tulesid näha ei ole — tuled on kustus, Õismäe Noorte Moslemite Keskuse tuled on juba kustus, sest see suletakse kell 19 ja kell on praegu juba 19.45, nagu keskuse seina peal rippuvalt palvuseaegadega kellalt näen. Reedeti ja laupäeviti on keskus kinni, teatab tore Comic-Sans–kirjatüübi ja värviliste tähtedega A3-suuruses plakat akna peal. Midagi on valesti, Õismäe on valesti. Midagi on…. Ja siis saan ma aru. Isegi kui siin oleks ikka veel Gollexi alkoholipood, ei saaks ma suitsu osta, sest mul ei ole ju raha. Ta saatis mind ju siia, kaks kätt taskus; hea, et püksid jalas on. Kell 23 pidi Leon tiigi peal olema ja kõik.

Hindu välimusega kolmekümnendates mees möödub minust ja taas märkan ma suitsu tema käes. Kiire ajurünnaku tagajärjel otsustan alustada eesti keeles ning küsin:

«Vabandust, tohib ühe sigareti küsida?»

«Što tebe nado?»

Ma olen näinud aafriklasi ja hiinlasi rääkimas vene keeles, aga see moment on kuidagi imelik. Aeg on oma vigane vene keel kasutusele võtta. Viimane kord, kui ma seda tegin, olin Marokos ühes surfilinnas, kus üks vaene surfiinstruktor oli hädas Moskvast pärit kaakidega, kes olid suutelised rahapatakatega terve linna elanikud surnuks lööma, kuid mitte iseennast niipaljukestki harima, et osata juua küsida.

«Zdarova, bratan, možno odin sigaret?»

Tuhmunud ja kõhnunud näole tekib naeratus, mis paljastab kulda täis topitud suu.

«Konešno možno!»

Ta veab välja paki punast Marlborot ning annab mulle kohe kaks sigareti. Ulatan käe, et teda tänada ja sõnan «Spasibo.»

«Aah,» viipab hindu käega, «nežašto.»

Ta sammub edasi Järveotsa poe suunas — kui seal ikka veel on pood. Momendil see mind enam ei huvita, olgu seal kas või basaar, mille peal tegutsevad hammaam ja stripiklubi, mul on pohhui, ma tahan suitsu teha!

Silkan punase tornmaja ja Järveotsa poe kompleksi vahelisele kitsale tänavale. Üllatuseks märkan vasakul pool teed kasiinot — midagi on ikka veel samamoodi. Kasiino ette jõudes leian, et paremal pool teed on siiamaani alles alkoholipood, Gollexi nurgatagune vend, monopoldroogi-diilerist isa sohilaps, väiksem ja vähem särav, lihvimata ja ilustamata, teenindamas neid, kelle nägu ei ole tarvis valgustatud tänaval näha.

Poe kõrval tundub trellitatud akende taga tegutsevat tehnikapood-släsh-videolaenutus. Heh, huvitav, kuidas vana tehnika tegi pärast Külastuspäeva nii võimsa comebacki. LP, VHS, CD, DVD — akronüümid minevikust on söönud ennast igavikku tänu mikro- ja nanoajastu keeruka integreeritusega võrreldes idiootlikule autonoomsusele. EMP-laengud võtsid ainult neid andmekandjaid, mis olid laengute väljas. Eelmiste sajandite kultuuripärand ei kadunud kuhugi ja viimsepäevakuulutajate pime keskaeg ei tulnud tagasi, uhiuusaeg — mõnede modifikatsioonidega — jäi lihtsalt stagnatsiooni.

Edasi kõndides näen neoontuledes säramas Lucky Luke’i — piljardibaari, mis stoilises ükskõiksuses laskis punapõsksetel viieteistaastastel talvekülma eest peidus olla kahes piljardilauaga ruumis, kuuekesi tundide kaupa üht mängu mängida, sest kindad ja mütsid olid aukudesse topitud, koni kiskuda ning pärast emale kodus valetada, et teised tegid suitsu ja mulle jäi lihtsalt hais külge. Ma ei ostnud neilt vist mitte kunagi piljardimängu, kuigi hängisin seal kuude kaupa. Ma ei kohanud seal kunagi teisi kliente peale ülejäänud pubekatekamba. Letiesine oli äärmiselt pime; ainsateks valgustiteks olid ultraviolettlambid, mis mu valge Adidase pusa särama panid.

Baari ees seisavad kolm noort kiilaspäist tegelinskit; nende täpset vanust on siledaksraseeritud peade ja lõugade tõttu raske määrata. Nad joovad õlut ja kaks neist teevad suitsu — vähemalt sellelt kauguselt tundub, et tegu on suitsudega. Seljas on neil sinised teksased, mustade t-särkide peale tõmmatud bomberid ja jalas mustad tanksaapad. Meie pilgud kohtuvad, üks neist pomiseb teisele midagi kõrva ning ma märkan irvitust kolmanda näol. Fuck, kas nüüd kohe? Kas ma pean kohe pärast aastakümnete pikkust eemalolekut konflikti astuma? Lükkan rusikates käed pükste taskutesse ja sammun edasi; fuck it, teeme natuke nalja. Lähemale jõudes tunnen savu lõhna ning ja aru, et kaks skinheadi ei tee mitte suitsu, vaid gandžat. Noorte moslemite keskus, venekeelsed hindud, skinheadid teevad džointi, mis veel? Mõtlen veits nalja teha ning otsustan kontakti astuda.

«Vabandust, kas teil on tuld?»

«Što tebe nado?»

Jep, ma olen liiga kaua siit eemal olnud. Lootsin ise esimesena kontakti astudes tekitada üllatusmomendi ja kontakti kulgu juhtida, kuid nüüd kaotasin ma selle. Olen hetke kauem vait kui peaks ja küsin:

«Spitški jest?»

Kolmas tüüp, kes enne irvitades minu poole vaatas, annab mulle tuimalt oma välgumihkli. Hinge kinni hoides loodan selle esimese korraga põlema saada; õnnestub. Ma noogutan tänutäheks ja ulatan välgumihkli tagasi. Tüüp võtab selle vastu ja pistab taskusse. Keeran neist paremale, et liikuda Harku järve suunas ja märkan, et neil on bomberite peal Eesti lipud.

Elu on mind siit kaugele viinud nii ajas, ruumis kui ka kontekstis. Ma olen käinud kohtades, mille nime mu keel ei suuda hääldadagi. Ma olen külastanud paiku, millele ei ole veel nime antud. Ja ma olen käinud kohtades, mida ei ole veel olemas teiste olendite meeltes, rääkimata nende nimedest teistes keeltes.

Suits maitseb siin kuidagi teisiti, kuidagi rämedamalt. See kriibib mu kurku ja ma köhatan. Peaks suitsetamise maha jätma. Saara, mu naine, on juba aastaid seda rääkinud. Või, noh, mis rääkinud, rohkem vingunud, aga ma saan temast aru, ta tahab ju ainult head, ta tahab mulle alati ainult head.

Enesele märkamatult olen ma jõudnud Paldiski maantee äärde. Ületan autotühja tee ja olengi Harku järve äärses parklas. Asfalt on siin pudedaks murenenud ja siin-seal kasvab rohi mustade asfaldikamakate vahelt välja. Kiikedest ja turnikatest on järel ainult paar üksikut liivas turritavat metallvarrast. Mitmed puud järveäärsel alleel on maha varisenud, neist on järel vaid suured juurikad ja üksikud mädanevad notid.

Alleel kõndides leian üllatuseks ühe täiesti korras, puidust laudade ja kivist jalgadega pingi. Tundub, et keegi on alles hiljuti sellele uued lauad pannud ja neid lakkinud; laudade peal on vaid üks markeriga joonistatud tag ja huvitaval kombel on autor selle teinud täpselt pingi keskele nii, et see pigem rikastab kui rikub pingi ilu. Ma pean siin natuke istuma.

Meenuvad kõik need jalutuskäigud, mis me Sinisilmaga siin tegime. Kõik need korrad, kui maailm oli meid ahastuse ääremaile viinud, kui me tundsime, et enam ei jaksa. See oli raske aeg; me tundsime maailma mõttetust, mis oleks olnud suht pohhui, kui me ei oleks tundnud ka iseenda olemise mõttetust. Me tundsime end mandumas, me olime liiga kaua olnud keset keskpärasust, et suuta maailmale oma erilisust näidata. Olime end mannetult vedanud läbi keskkooli, pidades ennast kõige targemaks, kuigi tegelikult olime vaid keskpäraste hulgas teisel-kolmandal kohal. Meie ainuke erilisus peitus selles, et suutsime samaaegselt tarbida tohututes kogustes alkoholi ja drooge ning püsida pinnal ja jääda õpetajaile märkamatuks.

Ülikooli minnes saime aru, kui mõttetud olid meie teadmised ning kui tühised olime me teiste hulgas. Me hakkasime vaikselt teineteisest lahku kasvama; mina tahtsin edasi kütta endiseid radu pidi ja tema tahtis olla õnnelik keskpärasuses. Ta hakkas tööle keskpärases teenindussfääris, ametis, mis ei olnud vastavuses tema oskustega. Ta võttis laenu korteri jaoks, eemaldas iga päev karvu oma näolt ning soovis, et ühel päeval oleks tal tore majake Marokos, kus terrassi peal raamatuid kirjutada. Vahel harva saime kokku, panime pidu ja tuletasime vanu aegu meelde, temal silmis põlemas soov olla vaba ning minul silmis püüd end keskenduma sundida. Neil koosviibimistele kadestasime me salaja teineteist ja püüdsime seetõttu kordamööda tõestada, kui hea ja tore meie praegune elu on — uskumata kordagi iseennast või teineteist.

Pärast veerandit sajandit osalemist olelusvõitluses otsustasime veteranidena selja pöörata ja pensionile minna. Mina pidin asuma end ja oma võimeid fookustama, ennast veidikenegi piirama, et mitte kahjutulena üle maa hävingut külvata ja Sinisilm pidi ennast lahti laskma hirmust, et ta ei saavuta kunagi midagi erilist, midagi, mille üle tema järglased tunneksid uhkust. Võtsime kanda missiooni olla ja jääda iseendaks, seista vastu vooludele ja suunamistele. Meil puudus sihtmärk ja eesmärgiks oli vaid olla; sellest pidi alguseks piisama.

>>>>>>>forward>>>>>>>

Ma tunnen teda juba tema esimesest sünnihetkest. Õhtul seisis tema isa rõdu peal, tegi rahustuseks džointi ja jutustas, nägu linna poole ja silmad tühjusesse suunatud, mulle temast ja tundest olla isa. Tema isa, Sinisilma pojapoeg, palus, et ma lahkuksin tema juurest pärast Leoni sündi ja nii ma ka tegin, aga vahetevahel käisin ma teda ikkagi vaatamas ja temaga mängimas. Mulle meeldis ta — poeg, kelle naer iialgi ei kustu. Ei kustu isegi, kui pisarad voolavad ja nägu moonutavad kurbusegrimassid. Ei kustu — huvitav sõnapaar tuhande tähendusega, mis ei pruugi olla seotud tulega.

Ma kõnnin vana kooli eest mööda; see on ikka veel sama kujuga, kuid tundub, nagu oleks võimlaosa suuremaks ehitatud. Naljakal kombel on kool selleks kümnendiks algupärast värvi võõbatud, roosakad värvilatakad on aga juba hakanud maha kooruma ja nende alt paljastub tumeroheline värvikiht. Kooli ümbritseva aia värav on lahti ja ma kõnnin uste ette. Tahvlile seinal on kirjutatud «Õismäe Esimene Medrese». Ma naeratan ja kõigutan pead; olen ikka päris kaua siit eemal olnud. Mulle tuleb meelde, kuidas me koos Sinisilma ja Doggyga kooli uste peale kusime. Siis ei olnud see veel medrese; see oli keskkool. Meist oli äärmiselt lapsik nende uste peale kusta, kuid samas nii sümboolne. Kusta asutuse peale, mis proovis meid süsteemi jaoks valmis voolida, süsteemi sisse logida. Me pidime seda tegema; me pidime mässama; mäss oli vältimatu ja eesmärgitu; me tegime ja olime, nagu meil ei oleks tulevikku, ning me olime igaviku isandad. Ma tahaksin seda uuesti teha, aga kardan, et süütaksin kooli põlema.

Kõnnin edasi tiigi suunas ja märkan Leoni. Ta kõnnib vihaselt ja kiirelt, süüdates kustuvast konist uue sigareti. Märkan ta käes sinist pakki ja tänan Jumalat — ta tõmbab Camel Lights’i, kuidas mul küll veab. Vana koni nipsab ta nimetissõrme ja pöidla abil endast kaugele; selles on elegantsust ja boheemlaslikku vabadust. Ma pole teda juba ligemale kümme aastat näinud ja mul on tunne, et me hakkame väga hästi läbi saama. Ta on Sinisilma õiglane järglane. Ma kõnnin märkamatult tema kannul, et leida sobiv hetk suurejooneliseks sisenemiseks stseeni. Ta on juba üleval tiigi ääres, kui ma ühest tuttavast põõsast mööda kõnnin ja hetkeks kinni pean ning muigan. See on ju toosama põõsas, mille taga me Sinisilma, Vorsti ja Kastaniga keemiaõpiku kaane pealt spiidi tegime: 2002. aasta neljanda septembri kõige eredam laks. Supernoovadena sööstsime me endiste aegade droogide seljas uude ajastusse; me olime naeruväärsed teiste silmis ja nemad olid naeruväärsed meie silmis. Nemad nägid tulevikku oma keskpärasusel, oma täiskasvanuks-saamisel, meie nägime valget pulbrit torru keeratud viiekroonisesse kadumas ja teadsime, et meist ei saa kunagi ühiskonna normaalseid liikmeid. Kell võis olla 8.50 ja esimene vahetund oli just lõppemas ning meie tulistasime amfetamiini, nagu poleks homset päeva tulemas. Enne, kui «valge hoor» jõudis ninakoobastest alla vajuda, jooksime Sinisilmaga tundi. Me olime paar minutit hiljaks jäänud; kõik juba istusid. Meie kahekesi istusime viimasesse pinki ja proovisime võimalikult vaikselt spiidijääke ninna tõmmata, endal samal ajal tatt mööda ülahuult alla suhu nõrgumas. Pink eespool istuv klassiõde pakkus meile salvrätikut, millest me energiliselt ning üliviisakalt keeldusime. Me olime täissegased. Aga see-eest olid meil ülesanded kõige esimestena valmis, mida me ka vaimustunult emakeele õpetajale demonstreerisime. Ma ei ole vist kunagi koolis nii aktiivne olnud. Too päev jääb alatiseks meelde mitte ainult seetõttu, et siis saime me tuttavaks Sulislõviga. Vaene mees ehmus vist täiesti ära, kui me füüsika tunnis tema kõrvale trügisime, ennast üliagaralt talle tutvustasime, mainisime, et me ei tunne oma ninasid, et meie lõuad on krampis, et meil oleks tarvis vett, nätsu, suitsu, et me oleme ülisassis, et me võiks koos kivi teha ja et meil on veel ülipalju asju talle mainida.

Märkamatult olen neid mälestusi meenutades jõudnud tiigiringile ja näen Leoni põlvitamas. Vaesel poisil on vist palju südame peal, et ta seda nii andunult teeb. Nüüd on vist õige hetk, õige hetk astuda tema kõrvale. Esimest korda Õismäel olles sõnan «Bismallah!» ja hiilin vaikselt tema kõrvale. Öö on kevadiselt sume ja minemas veelgi sumedamaks.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *